ja nüüd reisiga edasi: 

Calabar-Limbe

Astusin Calabaris kiirlaeva pardale ja mind juhatati esimese klassi salongi, sest meeskond ei osanud aimatagi, et minusugune soliidne valge härra on ostnud pileti teise klassi (7000 nairat). Esimese klassi salong oli mugav, konditsioneeriga ruum, kus snäkk ja karastusjoogid olid hinna sees.

Kui kõik reisijad pardal olid, hakkas kõlaritest kostma kapteni pikk palve ning pärast aameni kõlamist hakkas laev liikuma. Lisaks aknast avanevale merevaatele sai suurelt teleriekraanilt nautida ka Nigeeria seebikaid. Laev oli kiire ja mugav ning juba viie tunni pärast jõudsin Kameruni. Tänu kapteni palvetele ei kaaperdanud meid ka sealkandis levinud piraadid.

Tiko sadamas torkasid mulle silma kohalikud amfiibpataljoni mereväelased. Need olid ilusas mereväevormis poisid Kalašnikovidega, kuid nende omapäraks olid plätud jalas ja õllepurgid käes. Olen veetnud kaks aastat oma elust Punalipulises Põhja Laevastikus ning seepärast tundusid kohalikud mereväelased mulle eriti eksootilistena. Tiko sadamast viib tasuta buss kõik laevareisijad ookeani kaldal asuvasse Limbe linna.

Limbe

Kuna mul õnnestus läbida Nigeeria plaanitust kiiremini, siis tekkis võimalus Limbes ka paar päeva lihtsalt puhata. Peatusin võõrastemajas nimega Victoria, kus ühekohaline tuba maksis 7000 franki (10,6 eurot). Võõrastemaja oli väike, minu jaoks piisavate mugavustega ning selgus, et olen seal ainuke klient. Veetsin Limbes neli päeva ning kümned hotellitöötajad tegelesid ainult selle ühe kliendiga (reception, restoran, köök, pesumaja jne).

Hoolimata töö vähesusest ei olnud neil loomulikult kiiret kuhugi. Läksin õhtusöögile ning tellisin grillitud kala. Ettekandja võttis naeratades tellimuse vastu, läks baari ja asus telekast seebikat vaatama. Jälgisin tunnikese tema kogu keha ja hingega filmile kaasaelamist ja lõpuks tuletasin talle meelde oma tellimust. Marriett naeratas ja ütles, et kala meil täna ei ole ning midagi muud ka ei ole. Pika kauplemise peale leidis ta lõpuks kusagilt köögikapi nurgast makarone ja ühe tuunikalakonservi ning lasi kokal mulle õhtusöögi valmistada.

Järgmisel hommikul soovis ta teada, kas ma tahaksin lõunaks kana süüa. Vastasin jaatavalt ning Marriett suundus Limbe turule. Olin umbes tunnikese kohvi joonud kui ta juba saabus, ülikõhna sinise kanaga. Restorani toidutagavarad olid küll tagasihoidlikud kuid õllevarud olid õnneks suuremad, kulus tervelt kaks päeva enne kui suutsin hotelli baari kuivaks juua. Õlu maksis hotelli restoranis 800 CFA ehk 1,2 eurot).

Limbes veedetud päevade jooksul jõudsin puhata, linnaga tutvuda ja ka mõningate tööasjadega tegeleda. Kuna mul on plaanis Kameruni ka rühmareise korraldada, siis tutvusin Limbe mereäärsete hotellidega. Parim, mis ma leidsin oli hotell nimega Atlantic. Hotell oli küll üsna räämas, kuid toad ja vannitoad olid suured ning kolmanda korruse tubadel olid ilusad merevaatega rõdud. Mõned väheütlevad pildid koos hotelli hinnakirja fotoga ööbimishuvilistele.

Hotelli rand on vilets, aga basseinil pole viga. Hea kalafilee friikartulite, türgi ubade ja majoneesiga maksis 3000 franki (4,5 eurot) ning suur Beaufort õlu 1000 franki (1,5 eurot). Mimi muidugi eelistas oma näovärvile vastavat Guinessi õlut. Mulle see restoran meeldis ja käisin seal söömas mitmel õhtul (grillitud kala maksis 1500 CFA ehk 2,3 eurot).

Restoraniterrassilt oli ilus vaadata, kuidas hotelli peamänedžer jalutas väikese muuli lõppu ning päikeseloojangut vaadates suure õhtupäikeses sillerdava kaarega merre kuses (hiljem pesid seal nägu turistid ja kohalikud ärimehed).

Limbe on väike linn ja ega seal vaadata palju polegi. Kõige olulisem vaatamisväärsus selles linnakeses on botaanikaaed (pilet 1000 CFA). Jalutasin seal puude ja põõsaste vahel kuni jõudsin botaanikaaia tualetihooneni. Selle omapäraks oli lukus uks ja madalal asuv lahtine aken, mis võimaldas aknast otse pissuaari lasta (naistel on selle tualeti kasutamine kindlasti keerulisem).

Linna üks parimaid restorane kannab nime Neptune ja seal armastavad käia kõik linna sattunud valged inimesed, keda nende päevade jooksul nägin umbes kümmekond. Limbe on küll peamiselt Kameruni kohalike rikaste puhkekoht, kuid ka valge paks vanahärra koos imeilusa musta tüdrukuga pole seal haruldus. Ühel päeval nägin ühes odavas mereäärses hotellis ka Oasisoverlandi  reisiautot, mis oli teekonnal ümber Aafrika. Selline reis kestab kümme kuud ning grupis oli 25 inimest.

Mu odava hotellitoa suureks plussiks oli võimas ventilaator. See peletab voodi juurest eemale toas lendavad sääsed ja on seega üsna tõhus vahend malaaria vastu. Toas elas ka üks väike hiir, kellele pakkusin Tuc küpsiseid, kuid ta keeldus viisakalt. Neid küpsiseid ei tahtnud isegi tarakanid.

Kolasin mööda Limbet ringi ning ühel päeval nägin tänavatel tohutut rahvamassi. Selgus, et kõikides koolides oli lõpetamine ühel ja samal ajal ning kõik linnatänavad täitusid rõõmsate laste ja nende vanematega. Tegin Limbes ka mõned fotod ning hotelli juures köitis mu tähelepanu üks ehitusobjekt, kus ebatasasele maale oli laotud plokkidest täiesti kõver vundament. Tegin sellest vaatamisväärsusest ühe pildi ning seepeale  kargas kusagilt välja majaomanik, kes oli hirmus pahane tema vundamedi loata pildistamise pärast ja nõudis mult pildi kustutamist. Selgitasin talle, et olen ehitusinsener ja tahan tema ilusa vundamendi oma kaugel maal meie käparditest ehitajatelele eeskujuks tuua ning lõpuks lahkusime sõpradena.

Õhtuti nautisin restoranides häid kalaroogasid ja odavat õlut ning imetlesin personali stiilset tööd. Näiteks kukkus lobiseval ettekaandjal tuhatoos põrandale puruks ning oma rõõmsat loba katkestamata lükkas ta killud ja konid jalaga teise laua alla. Alati on tore ka arve maksmine: annad ettekandjale automaadist saadud tuttuue kümnetuhandelise rahatähe ja veerand tunni pärast tuleb ta sama kupüüriga (mis vahepeal on rasvases ja higises peos ära nätserdatud) ja ütleb, et vahetusraha pole. Saadan ta vahetusraha otsima ning võtan veel mõne õlle. Seejärel tuleb muidugi  uus arve teha ja kogu jama hakkab otsast peale. Mu puhkepäevad Limbes möödusid kiiresti ja jõudis kätte aeg Doualasse sõita. Minibussi pilet maksis 1300 franki ja sõit kestis paar tundi.

Douala

Doualas peatusin misjonäride võõrastemajas, kus ilus puhas haiglapalatit meenutav tuba maksis 8000 franki (12 eurot). Selle võõrastemaja omapäraks on igal hommikul kell kuus toimuv ühislaulmine ilma misjonäriasendita. Kolasin päevakese ka mööda Doualat ning see suur linn jättis päris meeldiva mulje. Pärast mõnusaid kohalikus stiilis õllekaid oli suurimaks seikluseks õhtusel ajal kõrvaltänavatel jalutamine, kus mind ainult ühel korral pika noaga rünnati. Seekord õnnestus löök kõrvale tõrjuda ja terve nahaga tagasi hotelli jõuda.

Järgmisel päeval sõitsin taksoga lennujaama ja lasin ennast ajaviiteks ratastoolis ühest terminaalist teise sõidutada. Kui inimesel on keskmine vaimne puue ja käed hõivatud (ühes käes on tossav sigaret ja teises poolik õllepurk), siis lennujaama töötajad ikka aitavad invaliidi..

Tänasel päeval (aprill 2012) neid ridu kirjutades ja värskeid uudiseid vaadates tuleb ette palju selle reisi jooksul läbitud paiku. Timbuktu on hõivanud toredad tuareegid ja Liibüa pealinnast Tripolist lahkusin 15.02.11. (lennujaam suleti 17.02.11.).

Veel mõned, seda puhkusereisi illustreerivat pilti ja raadiosaadet.  

Rongis on kokku üle kahesaja I ja II klassi istekoha. Sõidupileti hind algab 25 eurost ühel suunal. Rongi baaris pakutakse suupisteid, jooke ja värskeid ajakirju ning võib rentida multimeediaseadmeid, mida saab kasutada üle kogu rongi levivas WIFI-alas. Lisainfo Gomaailmast või www.gorail.ee ja telefonil +372 63100 44.

Go Raili juhi Alar Pinseli sõnul näitavad analüüsid, et Peterburi rongiliini avamine võiks olla finantsiliselt tasuv, lisaks on raudteeühendusel tähtis sotsiaal-majanduslik aspekt. „Peterburg on suurlinn, mis on tõusnud mitte ainult oluliseks majandus- vaid ka kultuurielu keskuseks ning kasvav huvi reisimise vastu Tallinna ja Peterburi vahel näitab juba pikemat aega kasvutrendi. Seetõttu otsustasime rongiliini üle nelja aasta taas avada, et teenindada nii Eesti kui Venemaa kodanike vastastikuseid reisisoove,“ rääkis Pinsel.

27.05.12 muutub ka Moskva rongi sõiduplaan. Väljumine Tallinnas 1740 ja Moskvast 1805.

Rahvusvahelist rongiliiklust korraldav AS Go Rail opereerib reisijatevedu Tallinn-Moskva ja alates 27. maist 2012 Tallinn-Peterburi liinil. Ettevõte kuulub kontserni Go Group, mille tegevuse neli põhivaldkonda on rahvusvaheline rongi- ja bussiliiklus, reisikorraldus ning hotellimajandus. Go Groupi kontserni kuuluvad ettevõtted aitavad iga päev reisida ligi 70 000 inimesel.

Lisainfo:
Alar Pinsel
AS Go Rail
Tegevjuht
alar.pinsel@go.ee
+372 516 6091

Kersti Gorstov
kersti.gorstov@edel.ee
+372 555 05444

Liikusime edasi ja jõudsimegi peatselt selle kõige kuulsama ehk shampuse basseini äärde. Kogu aeg selline udukogu selle peal ja värvid on oranži ja rohelise segu

See bassein on 62m sügav ja selle pinnal on palju mullikesi. Pinna peal on kraade kusagil 74 ja mullid tulevad karboondioksiidist.

Kokku oli neid basseini kusagil 12-13. Väga palju oli mudabasseine ja igasugu väävlibasseine.

ja siin on pannkoogi bassein

Ja tagasiliikudes liikusime ülesse ja nägime veel korra seda shampusebassini kõrgel. No millised värvid ja tuleb tõdeda, et loodus on parim kuntsnik maailmas

Esmaspäeval kolisime oma eelmisest elukohast ümber Budva kesklinna, mille rõdult on imeline vaade. Rannani on 100m. Ranna ääres on no niiii palju väikeseid poekesi ja igasuguste asjade müüjaid.

Täna läksid teised ranna ääres olevatesse klubidesse ja Top Hilli ööklubisse, mis on (nagu nimigi ütleb) mäe otsas asuv klubi. Meie kõrvalt naabrid ütlesid, et kui nemad seal käisid, siis kell 00.00 oli seal 50 inimesi ja 01.00 oli seal 500 inimest ja peale seda oli lõpuks inimesi ikka tuhandete kandis. Eks me hommikul kuuleme muljeid :)

 Klubi näeb siis välja selline, nagu ülemisel pildil näha on. Asub ta siis Budvas, vaatega Aadria merele ning on tunnistatud üheks kõige ilusamaks vabaõhu klubiks Euroopas.

Täna(31 august) oli esimene kole ilm siinoldud aja jooksul. Taevas oli lihtsalt pilves, kraade oli umbes 29 kanti. Muide, tegelt, kes arvavad, et  40 kraadi kuuma on nii hull, neile siis järgnev jutt. Siinne 40 kraadi on nagu meie Eesti 30 kraadi. Seega pole hullu. Õhk on õnneks kuiv, mitte niiske nagu Eesti kuumade ilmade ajal.

Tõestasin ka endale, et ma olen väga õiges kliimas sündinud. Liigne palavus, mille korral higi lahmab pole päris minule. Samas, ma suudaks sellega harjuda. Lihtsalt, mulle meeldib jahedas toas magada ja kui õhk on värske.

Homme hakkame tagasi kodupoole sõitma. Peatume Horvaatias, Ungaris ja Poolas. Mõnes neist kohtades vähem, mõnes rohkem.

Muide, see apartment kus me oleme, selle omanik ütles, et paar päeva tagasi peatus siin aparmentis meie välisminister. Huvitav mis asju ta siin ajas? :)

Alljärgnevalt siis natuke pilte Montenegrost:

Lähima mandrini on siit oma neli tuhat kilomeetrit ja põhjapoolseimast rohelusse uppuvast Kauaist kuumaastikule sarnase Suursaareni ( Big Island) on linnulennuliselt 700 kilomeetrit. Kõige peadpööritavama faktina on kindlasti see, et need saared on küll geoloogiliselt vennad, kuid nende vanusevahe ulatub kuue miljoni aastani.

Geoloogide hüpoteesi järgi jääb “kuum täpp”  Big Islandi all  suhteliselt statsionaarseks ja loodeosa saartekett võib vajuda 3-5 cm aastas, mis on otsene tagajärg mägede suurele massile. Kona rannik küll vajub, kuid Mauna Loa ja Kilauea vulkaanid lisavad regulaarselt laavat ja seetõttu tekib maismaad juurde. Hawaii on ainus USA osariikidest, kus  looduslikult territooriumit juurde kasvab. 

Big Islandi juurest 20 miili kagus on lainete all 3000 jala sügavusel ootamas Loihi ehk Seamount, üle ookeanipinna kerkimist ja saare kauni nimetuse väljateenimist. Sagedased pursked on toonud seda saart pinnale aina lähemale.

Suursaar, Big Island, vahel ka vaid Hawaii saareks kutsutu, on teistest vanematest kasuvendadest kõige unikaalsem. Miks? Kõgepealt suuruselt maailmakaardil paistab Suursaar teiste hulgast välja oma 4,038 ruutmiiliga, mis moodustab 63 % Hawaii osariigi territooriumist.

Võimas Mauna Kea mägi, endine vulkaan, kõrgub saare keskosas ja on seal eksisteerinud juba ligi 3000 aastat. Igavesti valge lumemüts teenib Mauna Keale  õigustatuna välja maailma kõrgeima nimetuse. Kilauea, saare ja ka maailma kõige aktiivsem vulkaan, purskus 1983 aastal ja on sellest ajast olnud püsivalt aktiivne. Teada on, et viimase 1000 aasta sees on mägi pursanud igas sajandis korra. Ajaloo vältel on registreeritud 61 purset.

Hualalaid peavad teadlased pea suikvel olevaks. Mauna Loa peatipu kõrval mäe ühel küljel kasvab veerust välja väiksem tipp, kuid ohtlikum kutsutud Pu’u Wa’awa’a. Oma 3967 jalga kõrge tipp on vaid väheke lühem aga äärmiselt aktiivne. Obsidiaani hulgad on siin suured, suuremad kui üheski teises paigas Hawaiil.

Mauna Loa (Pikk Mägi) kõrgus on märkimisväärne – 13 679- kuid pole see ta kuulsuse põhjuseks. Aktiivne vulkaan 60 miili piik ja 30 lai, on moodustunud 10 000 kuupmiilisest raudkõvast laavast, mis teeb tast kõige tihedama konsistentsiga ja massiivsema mäekoonuse maailmas. 1950. aastal purskus tohutu laavakogused Mauna Loa tipust ulatudes 6750 tuhande jardini aaastas ja moodustas seitse laavajõge, mis voolasid järgemööda 23 päeva. Seejärel kattis laavaväli 35 ruutmiilise maa-ala. Õnneks polnud suuremaid purustusi kuigi Honokua külad olid osaliselt rusud. Viimane Mauna Loa purse oli aastal 1984 ja see oli võrrelduna eelviimasega pisike ometi põhjustas see fontääne kraatris ning tulekardinaid ida veerul.
Madalaim saare tippudest Kilauea, tõuseb ainult 4078 jalga. Ta nimi tähendab rahutust ja tegelikkuses ta ongi maailma kõige rahutum vulkaan. Viimase 100 aasta jooksul on ta pursanud keskmiselt üks kord iga 11 kuu kohta. Hawaiilased usuvad et Pele -tulejumalanna asustab igat Hawaii vulkaaniketi vulkaani, kuid ta kodu asuvat Halemaumani kraatris Kilaueal. Kilauea on ka kõige paremini teaduslikult uuritud maakeral oma alalise observatooriumiga, mis ehitatud kraatri servale. Laavavoolud võivad tekkida aladelt, kus varem pole olnud aktiivseid purskeid.

On arvestatud et järgmine purse võib esineda Puna piirkonnas. 1959 aastal ärkas ellu Kilauea Iki kraater, seda pärast 91 aastat suikumist. Kuigi voolud sellest polnud eriti suured tekkisid ometi fumaroolid kraatri servadelt , mis ulatusid 1900 jala kõrgusele. Kilauea on olnud väga rahutu eriti viimase paari aasta jooksul. On toimunud purskeid igas kuus korra ja arvatakse neid jatkuvat veel pikaks ajaks. Suurimat aktiivsust on üles näidanud Pu’u O’o kraater. Igaüks kel võimalik seda meeldejäävat loodusnähtust näha võib olla õnnelik ja ligipääs vulkaani lähedale on suhteliselt lihtne.

Saare ehitajaks peavad hawaiilased oma jumaldatud tulejumalannat Pelet. Jumalanna nimi tõlkub otseselt kui ”vulkaan”; “tulepüünis” või “laavapurse”. Kui jumalanna vihaseks sai nuttis ta tulepisaraid, mis langesid maale ja jahtudes moodustasid maa. Vulkanoloogid ütlevad, et saarekett on hiiglaslik küngas jahutatud basaltlaavat ümbritsetud biljonite polüüpskelettidega, millest on moodustanud korallriffid.

Hawaii saared on kilpvulkaanide koonused, mis purskuvad nõrgalt ning vulkaaniline materjal kuhjub seetõttu väljavenitatud kilpkonna sarnaseks kilbiks. Suursaar on suurepärane näide kilpvulkaanist. Niipea kui laava ulatub merepinnast üle, hakkab selle kaal vajutama pitserit maapinnale. Lõplik kraater moodustub siis kui laavatuub, mille kaudu magma maapinnani ulatub sulgub. Rohkem purskeid saab toimuda vaid perioodiliselt ja need katavad juba olemasoleva saare kui härmatis titaanlikul koogil. Tuul ja vesi võtavad võimust järgnevalt. Niinimetatud välisjõud skulptureerivad kaljulõhedes ja orgudes. Kõik ümar ja sile muutub aastatega sakiliseks.

Laavat Hawaiil leidub kahesugust ning Hawaii laavatüübid on saanud maailmaulatusega geoloogilisteks terminiteks. Nad on välimuse järgi vähese erinevusega, kuid keemiliselt koostiselt pea samad. A’a tüüp on kare ja okkaline ja võib kergelt rebida iga jalanõu puruks. Kui kukud võid koheselt kuulda ta nime iseenda suust. Pahoehoe lainetav köieline laava näeb välja kui põlenud inetu pannkook või vastupidi end fantastilistesse kujunditesse vorminud. Siin võib leida mitmeid laavamoodustisi nagu näiteks peridots, roheline, pärliline kivi nn “Pele teemant”, või selge valget puuvillapuhmast meenutav “Pele juus” või hall sambliku sarnane “Hawaii lumi”, mis katab vanemaid laavavoole.