1884 aastal ehitatud raudtee käivatas Vorohtasse turistide retked. Tänaseks on Vorohta Ukraina mägine tõmbekeskus. Oblasti keskusesse, Ivano-Frankivski linna, on nii raud- kui autoteed mööda 95 km.

Linnastuvast Vorohta asulast algab tee Ukraina kõrgeima mäe tippu. 20 km autosõitu ja oled jõudnud Goverla mäejalamile, kus pargid auto ning ostad pileti kaitsealale pääsuks.

Matkarada algab 900 meetri kõrguselt.Märgistaud raja kõrval vuliseb mõnda aega Pruti jõe üks algusharu, mille allika juures on võimalik puhast vett mäkke tõusuks kaasa võtta.

Puujuured ei mahu mägisesse pinnasesse ja peavad meetrite viisi otsima kust niiskust ammutada.

Kui metsas oli vaja vältida puujuurtele astumist, siis kadakate väljale jõudes, on oluline üles leida teerada tähistavad värvilised märgid.

Goverla mäe jalamile vaja jõuda varahommikul. Automootorist ei sõltu siin midagi, küll aga enda omast. Tarvis tõusta 2061 meetri kõrgusele ja kui vahepeal peatuseid teha, siis peab aega ette varuma.

Metsast väja jõudes hakkad alles tajuma, mis tõusud ja katsumused sind ees ootavad.

Poleks paha, kui kiviastmeid mõõtes saaks kepile toetuda.

Metsa-Karpaadi ala on täis küsimusi, mis jõul kasvavad kuusemassiivid kõrgemal kui 1000 meetrit.

Mäetippu jõudmine on vaevaline. Alt vaatad, et tipp juba paistab, kohale jõudes selgub, et vaja veel püstloodis ülespoole ja järgmise künka puhul eelmise kordus.

Peale kadakate vööndit tippu tõustes, hakkab pluusiväel jahe. Samas on aega lisada pildimasinale erinevaid filtried ja seada värvuskontraste.

Eemalt kirka tõusutähise nägemine paneb uskuma, et juba oled kohal, tegelikult see vaid orientiir edasiseks vallutuseks...

Pilguheit kõrvale paneb uskuma, et kõige kõrgem tipp pole enam kaugel.

Tippu jõudes pildistatakse riiklikke sümboolikaid ja iseennast nende taustal. Ülevat tunnet kütab mäkketõusjate rahulolev ilme. Nägin ja võtsin.!

Karpaatia üheks imeliseks vaateks on mägedes lokkavad okaspuumetsad. Ekskurss oli väsitav, ent kosutav! Tippu jõudmine ületab lootused. Allpool pilved, kaugel udus teised mäed, kuskil nõlval matkalaager, 4-5 erksinist värvi ja kaugemal isegi mõned majad.

Mida argisem kodune askeldus, seda avaramat ja puhtamat looduse vaadet igatseme. Kolm tundi tõusu ja pildistamise pause, annab teenitud puhkuse, olgugi et tippu jõudmiseks vaid 4 km kõndimist.

Ent ka pilk loodusesse pole lõputu, seda raamib silmapiir, vaataja kogemus ja silmaring. Ja peale muljete ammutamist, vaja laskuda, kui kõrguseks 2061 meetrit. Kui seista seljaga Vorohta asula, ehk põhja suunas, jääb paremale veidi madalam Petrose mägi.

Mäest alla laskumine on isegi raskem kui tõus, olgugi et 500 meetrit lühem. Nägemine mitmesajameetrise allaveeremise võimalasust, teeb ettevaatlikuks. Ülesse ronimine oli muretum, pole ohutaju.

Külluslikke vaateid ja kuusejuurte vahel turnimist, kivikamakate ümber manööverdamisi ning lõpmatuid pildistamise võimalusi annab veel kaua meenutada. Mõnus on teatud aeg pingevabalt elada: kõht ei nõua rasket koormamist ja eetrist ei söödeta sind mesimummudega, kuidas 15 rikka riigialamaks saad. Ent Goverla tippu jõudmine on reaalsus. Võid juba juba suvel alustada.