26. aprill 1997. Mojave kõrb.

Red Rocki kanjon Mojave kõrbes asub põnevate punavalgevöödiliste mägede vahel. Valisin sealt neljanda matkaraja. Suurem osa autosid külastajatega jäi maha kahe esimese raja parkimisplatsidele. Minu matkarada kandis nimetust Keystone Thrust. Rada läbi halliokkaliste põõsaste ja mägikadakate viis üha kõrgemale.

Viibisin otsekui kummulikeeratud poti kujulises hiigelorus. Ümberringi kõrgusid eri värvi mäed, vasakul valge White Rock Spring ja paremal kirju Calico, ees silmapiiril La Madre mäed. Taevas lisas värve juurdegi. Täna oli see rõõmsalt sinine, väheste valgete udemetega. Allpool laiuv org oli hallikat karva, sekka varajast kevadrohelist. Mida kõrgemale kulges rada, seda laiem vaade avanes Red Rocki orule. Teeäärsed sildid viitasid läheduses paiknevale eelajaloolisele indiaani köögile. Leidsin selle kaktustekeetmise koha üles, samas oli ka petroglüüfe. Rada ise oli mõõdukalt raske, vaid 4,8 kilomeetrit pikk. Raja lõpuosa läbis sügava ja hirmujudinaid tekitava jõeoru. Aegade ja vete voolus olid sinna veeretatud tohutud kivirusud, mis nüüd matkajale tee sulgesid. Kui see kriik ehk ajutiselt kuiv jõesäng kord äikesetormi või lumevee tõttu ellu ärkab, pole küll pääsu. Raja ääres üksteise kukile rajatähistuseks asetatud kivitornid mõjusid päästeinglitena. Jõeorus järskude kallaste vahel nõudis tagasitee otsimine veidi aega. Olin siiski mõned sammud valesti teinud ja seetõttu tuli märgistuste jälgimisel eriti tähelepanelik olla. Õigel teel hõiskasin kergendatult. Sügaval Las Vegase orus lookles halli lindina autotee koju…

6. aprill 1998. Sonora kõrb.

Kirjutan Arizonasest, mis asub kodusest Nevada osariigist kagu pool. Oleme kraadi võrra lõuna pool ja merepinnale lähemal. Las Vegase ümbruse kõrgkõrb on taimestikuliselt vaesem ja vähem roheline. Phoenixi linn on meie peatuspaigast 30 kilomeetri kaugusel. Hotelli nimi on Boulders, niisiis kivirahn. Ja tõepoolest, ümberringi oleks justkui hiiglane asetanud tohutud kivilahmakad, mis on iga hetk alla kukkumas. Inimene tundub nende taustal sipelgana.

Meie Mattiasega võtsime ette matka kevadises Sonora kõrbes, kaaslaseks filmikaamera. Mööda golfiradasid lapsekäruga sõita on veidi ohtlik, ent kogemus tundub riski väärt olevat. Golfimuru pind on erkroheline ning põõsastel lehepungad alles lahti läinud. Mind üllatab, kui palju on siin mitmesuguseid kaktuselisi. Mõni on suur nagu puusammas. Alles 50-aastasele isendile kasvab esimene haru. Enamik kaktusesambaid on seega saja-aastased. Sonora kõrbet iseloomustavadki kõrgekasvulised kaktused, Mojavet aga tääkliiliad. Paljud madalakasvulised kaktused õitsevad, agaavid on valgetes kobarates kui printsessid. Kevadvärske taimestiku kohal valvavad kivihiiglased kui heitevalmis Kalevipoja lingukivid. Varjud muutuvad võrratus kõrbepäikses järjest tumedamaks. Väike matkaja käruski väsib ning silmad vajuvad vaikselt kinni. Vurame läbi imekaunite heleroheliste vihmavarjude kupliga prosoopispuude allee. Neil puudel on naiselik iseloom, lehed on õrnalt längus ning tüvi keerdus ja peen. Saguaaro-karneegiakaktus mõjub aga mehelikuna. Palju on ka vanemaid auklikke ja astlalisi tüvesid. Aukudes tegutsevad kaktusteelanikud. Linnul, kes selle kõrbe kõrgeima tipu endale eluasemeks valib, peab olema tugev ja pikk nokk.

Kõige levinumad kaktuseperekonnad Sonora kõrbes on viigikaktused, kreosoodipõõsad ning tsertsiidiumid. Hiigelkaktusi on siin kahest perekonnast: jabukko kaktus ja tääkliiliad. Jabukko kaktust iseloomustab see, et tüvi algab nagu puu ja haruneb vaid ühest kohast, meenutades seega alusele kinnitatud hiigeltorusid. Voldid tüvel on lainetavad ja astlad üsna väiksed. Mida vanem taim, seda auklikum tüvi. See võib mahutada kuni kuus tonni vett. Tääkliiliad tunnevad end selles kuumuses samuti hästi. Meelde on jäänud graatsilise punast värvi varrega punane tääkliilia ning banaanitaoline tääkliilia, mille õied on valged ja rippuvad nagu Aafrika leivaviljal banaanil. Agaav on tääkliiliast eristatav vaid selle poolest, et esimene haruneb maapinna lähedalt, teine aga kasvatab esmalt kõrge tüve ja alles hiljem haruneb. Kõige okkalisemad sukulendid Sonoras on viigikaktused, eriti sellesse perekonda kuuluvad iseäranis astlalised ja lülilised ‘cholla kaktused’. Naljakas karu käppa meenutav päkapikk on Opuntia bigelovii, mille ingliskeelne nimetus võiks tõlkes kõlada kui ‘kaisukarukaktus’. Peenikeste pliiatsijuppe meenutavate vartega taime Opuntia arbuscula kutsutakse ‘pliiatskaktuseks’. Viigikaktusi on Ameerikas üle 250 liigi, seega liialt palju, et neid kõiki meelde jätta. Indiaanlased valmistasid neist maitsvat toitu: materdasid varred enne pehmeks ja panid siis roheliste lehtede vahele.

Madalamad kaktuselised on eriti innukad õitsejad. Tähelepanu köidab Opuntia basilaris, inglise keelest tõlgituna ‘koprasaba-viigikaktus’, mille suur punane kollase südamega õis sarnaneb maasikaga. Pirn-viigikaktused oma laiade labidasarnaste varrelülidega meenutavad Eestis toataimena kasvatatavat ämmakeelt. Kreosoodipõõsad, 12 000 aasta vanused raugad, on ühed maailma vanimad taimorganismid. Nad eritavad tõrvalõhna, mis peletab teised taimed sellisest naabrusest eemale, andes ainuvalitsejale õiguse võimutseda. Kaugelepaistva õrna kollase võraga tsertsiidiumid on kevade praeguses staadiumis silmatorkavaimad põõsad. Nende ingliskeelne nimetus palo verde tähendab hispaania keeles ‘rohelised kaikad’. Taim näeb tõepoolest välja kui maapinnast kõrgele harunev roheliste kaigaste pundar, millele on visatud kollane pitskardin. Tüves sisalduv klorofüll aitab kuumas kliimas hakkama saada. Toreda kõrgele tõusva vitsakimbu moodustab ka Fonquieria splendens, ingliskeelse nimetusega ocotilla. Kevadel, kui sademeid on piisavalt, läheb vitsakimp õide kui vana armastav naine. Oranþi rebasesaba meenutav õis iga haru tipus teeb sellest taimest tõelise Sonora kaunitari. Indiaanlased valmistasid sellest enamasti lehtedeta kõrbetaimest tarasid. Nagu viigikaktustelgi, on ka selle taime iga haru võimeline maha langedes uuesti kasvama hakkama. Arvukalt sirgub siin prosoopispuid, millest kauneim on tumeda tüve ja helerohelise lehekrooniga mesi-prosoopispuu. Taime ingliskeelne nimetus pärineb magusat mett meenutavast vaigust.

Tume teelint juhatab üha edasi järgmiste kõrbevõlude juurde. Kahju vaid, et mitte mägedesse. Tsiviliseeritud ameeriklane ei viitsiks vist kivide vahel turnida. Ka meil Mattiasega on tasase raja peal lihtsam rännata. Päike kõrvetab võimsalt, kuid jahe kevadtuul ei lase sel meile liiga teha.