Esimene mulje Soome jõudes olid arhailised kaljused üksikud tihedalt üksteise kõrvale merest välja ulatuvad kivirünkad või kuda neid nimetada võib kaljurünkad, millel siis rootsivärvidega üle võõbatud suveosmik omanikku ootamas. Igat sellist väikesaart ilmestas siis ka vastava omaniku maitse ja loomingulist palajastav paadisild.

Helsingit ilmestavad kaljused maastikud ning kohata esmakordselt sellisele pinnale ehitatud ehitistega üllatas paljuski.

Jõudes Helsingi 12 ringis, enne kui oma puhkust ja linnaskolamise vabaaega kasutada uudistamiseks, sai eelnevalt käidud raudteejaamas junalle liput ostmas. Ühes asjas muidugi Urve nõudis, et kellaaajaliselt peavad kõik tagasi olema, muidu on selline lugu, et siis jääb see maha, kes siis kadunud ning ajast kinni ei pea. Mina tol korral igal juhul suutsin selles suures Helsingis ära eksida, kuid tänan, et mul kaasas mobiil, millel kellaaeg, kuid helistada ei tihanud ning teavitada matkajuhti oma eksimisega. Hakkasin küsima teed kohalikelt ning siis mitme seletuse ja juhiste järgi ma kokkulepitud kohta tagasi jõudsin. Õnneks veel jäi aega veel ülegi, kui kogu grupp koos. Oma eksimisest rääkisin alles, kui me jälle Helsingis tagasi ning ootasime sadamas väljuvat laeva.

Urve üks mõnusaid olemusi, kui ta endamisi millegi üle arutles.

Ühe sellise rongiga oli meil vaja jõuda esimese matkapäeva hilis õhtuks Vaasa, kus leidsime kerge vaevaga Vaskiluoto saare, kus sai telkida, kui ka kämpingus ööbida. Kuid meie plaan oli ööbida telgis.

Huvitav mis toimub... Elav arutelu grupi liikmete vahel.

Mati Seppel ainus meeshing kogu meie matka seltskonnas, kellel siis lasus ka vastutus rataste tehnilise seisukorra halvenemise korral kiirabi korras korralik remont teha... Taustaks Vaskiluoto saare kämpingu väliköök. Kus me siis oma esimese hommikusöögi tegime ning selle degusteerisime.

Veel mõningaid pilte sellest kämpingul asuvatest turisti meelitavatest objektidest. ,,Väligrill"

Huvitavaid mõtteid võib saada reisil käies.

Uue linna kõrval ehk siis linna servas asuvat külastasime Vana - Vaasa linna.

Daatum pani mõtlema ning meenutama ajaloolisi fakte.

Matkamine pakub huvi nii arhitektuuri, kunstilise, kui ka looduse omapära ning sobivus keskkonda. Kuidas on osanud kujundada kohalik rahvas oma kultuuripärandit ning sellele andnud hetke vormi. Leides, et selline otstarve vaatamis väärse ajaloomaterjaliga tõestades ühte etappi siin selle sajandi kaasaegse ehituskultuuriga võrrelda vastupidavuses.

Võrratu rohelus, alleed kaunistuseks

Peatänav Vaasa linnas, kus siis sai käidud söömas, nii et jäi ära lõunasöögi tegu. Mina eelistasin üksi kolada, kui teised üksmeelselt ühiselt lõunatama otsustasid lõunatama minna. Külastasin huvi korras lemmiklooma kauplust ning ratsavarutuse kauplust, kus siis ostsin mõned tarvilikud asjad oma ratsutaja ridiküli.

Kui keegi oleks mu sisemusse kaenud, siis tegelikult juubeldasin ja süda sees rõkkamas jälle merel. Siin ongi, vaade õhtusele merele ja maha jäävale Vaasa sadamale. Tegelikult hingasin sügavalt sisse Botnia lahe õhtust jahedat hingust ning meenutasin aastaid avamere purjetamisele panustatud ajale.

Möödus siis esimene öö Rootsimaa pinnal ning hingates lähedal olevat mereõhku. Selle merekohina saatel valmis ka meie esimene tõeline matkasöök priimustel. Oluline matkal oli ära kasutada mahult 2 l plastpudelid tarbevee kaasa vedamiseks. Kui vesi otsa sai, siis esimeses asustatud kohas, oma lähkrid ka täitnud, et vee toomine viimasele minutile ei jääks. Kasutada olemas olevaid looduslike veekogude produkte ei ole soovituslik kasutada.

Selline lahe varjualune. Peaaegu teele minekuks valmis.

Olles mõned km sõitnud, kui külavahe teel tuli vastu kaks ratsaniku, kes suundusid kohaliku metsavahele. Kuid saanud veel edasi liigeldud, kui näha Rootsima küla eluolu hobusekasvataja poole pealt. Kui üheskülas kasvatas üks ratsahobuseid, siis tegid seda ka teised naabrid. Kui tegu oli ponikülaga, siis kõik ksvatasid ponisid. Minu jaoks oli see kummaline ühiskondlik hobi. Oma esimestel päevadel ei pannud rõhku kiirusele ega sihtkohale, pigem aklimatiseerumisele ehk siis kohaneda matka tingimustega. Pilt Rootsi sportsuksust, kes siis uudishimuliku pilgu saatis meie suunas.

Kui mäletaks selle kiriku nime oleks ok.

Igal maal on kirikutel omapära ning aura. Eelkõige oma hoolitsuse ning välise arhitektuurilise ehitusega on üks kõik kus ei viibiks, köitvaks ning suuremateks külastus objektideks.

Kohalikku jalgrattatee tähistus oli mustaga ja rahvusvahelise ehk matkamiseks loodud rattatee tähistuseks kasutati sama kirjaga, kuid rohelist värvi.