Postimees, 16. november 2012
Käisin kevadel üle mitme aasta Hiinas. Teadsin, et hiina meestel ei ole enam 100 aastat patsi ja et Pekingis pole enam 10 aastat jalgrattauputusi. Aga seda, millised mõõtmed on võtnud Hiinas korruptsioon, kuulsin alles selle sõidul ajal.
Pärast väsitavaid ekskursioone Pekingis on mõnus lõõgastuda mõnes vanas hutongis asuvas teemajas. Hiina teed on eraerakordselt maitsvad kõnelemata mitmetest raviomadustest ja muust salapärasest.
Tundub, et ma pole ainus, kes on Euroopast küllastunud ja pööranud pilgud Aasia poole. Niipea, kui nägin superhinnaga Hainan Airways’i pileteid lennuks algusega Riiast erinevatesse Hiina sihtkohtadesse, otsustasin 5* lennufirma teenuse ära proovida ning minna Pekingit ja Shangaid avastama.
Hong Kongi ja Macaud külastasin eelmise aasta novembris ja soovitan julgelt kõigile neid Hiina eristaatusega linnriike külastada.
EI ja veel kord EI, ma ei kirjuta ja ei kavatse kunagi ka kirjutada raamatut peakirjaga Minu Hiina (loodan, et kirjastajad Petroned ei pane pahaks, et kasutan pealkirja just sellisel kujul). Kuigi mulle perekond Petrone "Minu" raamatusari meeldib, ei ole ma niivõrd andekas kirjutaja ja kui ma ka seda oleks, siis kolme nädalaga ei koguks ma piisavalt ainest, et sellest raamat kirjutada. Küll aga olen ma suuteline edukalt blogi pidama.
Jätan raamatu kirjutamise au neile kallitele kaasmaalastel...
Mina ei tea, mida mõtles Eesti peaminister Andrus Ansip, kui ta äsja läbi meedia teatas, et ei kavatse sel suvel siia saabuva tiibetlaste liidriga kohtuda. Et justkui ei saavat, sest Eesti ajab „ühe Hiina poliitikat“. Välisminister Paet pajatas ka sealsamas, et ega mida pole tõesti parata, poliitika on, näete, selline. Et ega meie muidu ju küll ... ja tehniliselt võttes, Ansip kohtuski tegelikult Tema Pühadusega juba ära kui omal ajal Tartu linnapea oli.
