Et kõik ausalt ja algusest ära rääkida, tuleb minna 2006. aastasse. Tegelikult ehk kaugemalegi, aga see läheks pikale. Nii et ikkagi 2006 oli see aasta, mil mu lapsed mu sünnipäeval teatasid (tegelikult võin suure saladuskatte all teatada, et infolekke tõttu olin üht-teist kuulnud juba varem), et ma pean suvel Mongooliasse ratsamatkale minema. Tõrkusin algul vastu, endal hobused kodus ja selmet laias ilmas tühja tuult taga ajada, peaks hoopis rohkem kodukamaral ratsutama. Aga ära veendi.
Vaata kogu artiklit
See kõik oli juba ette üks keeruline lugu. Alates kas või sellest, et enne sellele reisile kutse saamist pidin ma aprillikuus kolm korda Peetri jõe 4C-stes voogudes suplema ning hiljem ühest vanast räpasest mütsist loosi tõmbama. Või siis sellest, et tegelikult ei jõudnud ma enne reisi ratsutamist harjutada, kuigi ütlesin teistele, et jõudsin küll. Või siis sellest, et kaks päeva enne minekut kukkusin ma oma jalad nii puruks, et igasuguste pükste (sh ratsapükste) jalga tõmbamine oli välistatud. ...
Vaata kogu artiklit
Bulunkuli külakeses käisin eelmisel korral 2004. aasta sügisel. See on koht, mis astatega palju ei muutu. See on endiselt jumalast (või Allahist) mahajäetud paik natuke lääpas majadega. Inimesed on ikka needsamad vanakesed ja vägavanakesed. Olin võtnud kaasa oma 2004. aasta reisi pildid Bulunkuli küla elanikega. Hakkasingi nüüd alustuseks neid kunagi kohatud inimesi üles otsima.
Vaata kogu artiklit
Magasin ülihästi. Nägin undki, esimest korda vist siin mägedes. Nägin, et mu tütar Helena on hobune, kes meie telki sööb. Hakkasin hobust ära ajama. Siis raputas Helena mu ärkvele ja küsis, mis on, et miks ma teda telgist välja trügin. Hommikul ilus päiksepaisteline ilm. Aga sel korral see meid eriti ei rõõmusta. Eile õhtul siia saabunud [...]
Vaata kogu artiklit
Marco Polo kirjutas XIII sajandil Pamiiri mägede kohta: “See kõrgmaa laiub tervelt kahetestkümne päevatee ulatuses. Kogu selle aja sees ei ole leida ühtegi elamut ega mingit peavarju. Ränduril peab endal toidumoon kaasas olema. Kõrguse ja külma tõttu ei ole näha ühtegi lindu. Ja teadke, et kõva külma tõttu ei ole tuli siin nii hele ega [...]
Vaata kogu artiklit
Francis Chichester, mes kes sõituis esimesena üksinda ilma peatusteta ümber maailma, kurtis oma raamatu igal teisel leheküljel, kui raske tal on ja kui halb ta tervis on. Kui lugesin seda noore mehena, siis kirusin, et no mis sa lähed lähed sinna raskele reisile, kui nii põdur oled. Nüüd on mul endal aga natuke Chichesteri tunne – raske on [...]
Vaata kogu artiklit
Magasin suhteliselt hästi, aga kusagil kella viie paiku öösel tuli ikka väike peavalutablett ära süüa, kuklas tuikas. Kell 7 ärkab kogu laager. Mina magasin sügavalt, aga osad olid kuulnud kivivaringut meie telkimispaiga lähedal, varing on hommikul selgesti näha. Õhku on parasjagu nii vähe, et ühtegi üleliigset liigutust etha ei viitsi. Poole kümneks saame pesktuks ja [...]
Vaata kogu artiklit
Kesk-Aasia on vaieldamatult hobuste kodumaa. Siinsetes steppides ja mägedes on hobused tööd teinud, sõda pidanud, peremeestele au ja kuulsust toonud nii kaua kui inimesed mäletavad. Esimesete kodustatud hobuste ellased on ilmselt pärit just siitkandist – Prževalski hobused ehk takhid. kõikjal Kesk-Aasias on hobused tänini igapäevaselt tegevuses. Turkmenistani Akhal-Teke hobusetõug on üks hinnatumaid maailmas (neid on [...]
Vaata kogu artiklit
Vaatamata pikale sõidule ja magamatusele otsustasime, et läheme täna hommikul ikka plaanipäraselt edasi – kell 9 sõidame kahe UAZ bussi ehk tabletka või leivapätsiga (kuidas neid kusagil kutsuti) Batšori, et sealt homme hommikul ratsamatka alustada. Aga meie plaanid pole selle reisi esimesel etapil määratud plaanipäraselt täituma.
Vaata kogu artiklit
