Sellist ööd ei ole mu elus vist varem olnud. Ootasin oma reisikaaslasi, kes olid bussiga teel Dušanbe lennujaamast Horogi. Tee on pikk ca 730 km ja võtab praegusel aastaajal 14-18 tundi. Olen seda trassi nüüd kolm korda sõitnud ja iga kord väikest pelgu tundnud, sest mägiteed on kohati päris kitsukesed, vee poolt ära uhutud või [...]
Üks igavene rist ja viletsus on sõita Dušanbest Horogi või vastupidi. Teoreetiliselt käib seal lennuk. See on lennuliin, mille pilootidele maksti nõuka ajal väidetavalt eraldi „hirmutasu“, sest maandumine ja õhkutõusmine on mägedetunneli vahel eriti keeruline. Olen proovinud kolmel korral lennukile saada – kas pole lennuilma või pole pileteid. Nii ka nüüd. Lennud on vähemalt 3. [...]
Algab reisi Pamiiri. Sel korral on plaan koos sõpradega siin pisut ratsutada. Esialgu olen Tadžikistanis üksi, ülejäänud gäng saabub mõne päeva pärast. Meie esimene huvi on siinsed rahvad – pamiirlased, kirgiisid, vakhid jt. Hea on reisi alustada tänude ja kiitusega. Esiteks tahaks ma muidugi tänada oma perekonda :). Aga selle tänu edastan ehk personaalselt. Teiseks [...]
Pamiiri maantee on meil nüüd siis kiirkorras läbitud. Minul ja Olevil teist korda (eelmised korrad olid vastavalt 5 ja 30 aastat tagasi), Helenal esimest korda. Ja talvel on selle hullumeelsuse kindlasti ette võtnud vähesed. Maantee kulgeb ametlikult Ošist Horogi, tema pikkus on 729 km, suurem osa tast on kõrgemal kui 3000 meetrit merepinnast.
12. jaanuari hommikul meie Niva Sarõi-Tašis ei käivitunud. Niva oli ju omal ajal suure nõukogude autotööstuse väike ime, iga peaagronoomi unistus, aga näe looduse vastu ei saa temagi. Külm, neetult külm. Ahmat soojendas autot kell 1 öösel ja proovis siis uuesti kell 4, aga oli juba hilja – auto oli jäisest ilmast kange. Võttis kolm [...]