ja nüüd reisiga edasi: 

Calabar-Limbe

Astusin Calabaris kiirlaeva pardale ja mind juhatati esimese klassi salongi, sest meeskond ei osanud aimatagi, et minusugune soliidne valge härra on ostnud pileti teise klassi (7000 nairat). Esimese klassi salong oli mugav, konditsioneeriga ruum, kus snäkk ja karastusjoogid olid hinna sees.

Kui kõik reisijad pardal olid, hakkas kõlaritest kostma kapteni pikk palve ning pärast aameni kõlamist hakkas laev liikuma. Lisaks aknast avanevale merevaatele sai suurelt teleriekraanilt nautida ka Nigeeria seebikaid. Laev oli kiire ja mugav ning juba viie tunni pärast jõudsin Kameruni. Tänu kapteni palvetele ei kaaperdanud meid ka sealkandis levinud piraadid.

Tiko sadamas torkasid mulle silma kohalikud amfiibpataljoni mereväelased. Need olid ilusas mereväevormis poisid Kalašnikovidega, kuid nende omapäraks olid plätud jalas ja õllepurgid käes. Olen veetnud kaks aastat oma elust Punalipulises Põhja Laevastikus ning seepärast tundusid kohalikud mereväelased mulle eriti eksootilistena. Tiko sadamast viib tasuta buss kõik laevareisijad ookeani kaldal asuvasse Limbe linna.

Limbe

Kuna mul õnnestus läbida Nigeeria plaanitust kiiremini, siis tekkis võimalus Limbes ka paar päeva lihtsalt puhata. Peatusin võõrastemajas nimega Victoria, kus ühekohaline tuba maksis 7000 franki (10,6 eurot). Võõrastemaja oli väike, minu jaoks piisavate mugavustega ning selgus, et olen seal ainuke klient. Veetsin Limbes neli päeva ning kümned hotellitöötajad tegelesid ainult selle ühe kliendiga (reception, restoran, köök, pesumaja jne).

Hoolimata töö vähesusest ei olnud neil loomulikult kiiret kuhugi. Läksin õhtusöögile ning tellisin grillitud kala. Ettekandja võttis naeratades tellimuse vastu, läks baari ja asus telekast seebikat vaatama. Jälgisin tunnikese tema kogu keha ja hingega filmile kaasaelamist ja lõpuks tuletasin talle meelde oma tellimust. Marriett naeratas ja ütles, et kala meil täna ei ole ning midagi muud ka ei ole. Pika kauplemise peale leidis ta lõpuks kusagilt köögikapi nurgast makarone ja ühe tuunikalakonservi ning lasi kokal mulle õhtusöögi valmistada.

Järgmisel hommikul soovis ta teada, kas ma tahaksin lõunaks kana süüa. Vastasin jaatavalt ning Marriett suundus Limbe turule. Olin umbes tunnikese kohvi joonud kui ta juba saabus, ülikõhna sinise kanaga. Restorani toidutagavarad olid küll tagasihoidlikud kuid õllevarud olid õnneks suuremad, kulus tervelt kaks päeva enne kui suutsin hotelli baari kuivaks juua. Õlu maksis hotelli restoranis 800 CFA ehk 1,2 eurot).

Limbes veedetud päevade jooksul jõudsin puhata, linnaga tutvuda ja ka mõningate tööasjadega tegeleda. Kuna mul on plaanis Kameruni ka rühmareise korraldada, siis tutvusin Limbe mereäärsete hotellidega. Parim, mis ma leidsin oli hotell nimega Atlantic. Hotell oli küll üsna räämas, kuid toad ja vannitoad olid suured ning kolmanda korruse tubadel olid ilusad merevaatega rõdud. Mõned väheütlevad pildid koos hotelli hinnakirja fotoga ööbimishuvilistele.

Hotelli rand on vilets, aga basseinil pole viga. Hea kalafilee friikartulite, türgi ubade ja majoneesiga maksis 3000 franki (4,5 eurot) ning suur Beaufort õlu 1000 franki (1,5 eurot). Mimi muidugi eelistas oma näovärvile vastavat Guinessi õlut. Mulle see restoran meeldis ja käisin seal söömas mitmel õhtul (grillitud kala maksis 1500 CFA ehk 2,3 eurot).

Restoraniterrassilt oli ilus vaadata, kuidas hotelli peamänedžer jalutas väikese muuli lõppu ning päikeseloojangut vaadates suure õhtupäikeses sillerdava kaarega merre kuses (hiljem pesid seal nägu turistid ja kohalikud ärimehed).

Limbe on väike linn ja ega seal vaadata palju polegi. Kõige olulisem vaatamisväärsus selles linnakeses on botaanikaaed (pilet 1000 CFA). Jalutasin seal puude ja põõsaste vahel kuni jõudsin botaanikaaia tualetihooneni. Selle omapäraks oli lukus uks ja madalal asuv lahtine aken, mis võimaldas aknast otse pissuaari lasta (naistel on selle tualeti kasutamine kindlasti keerulisem).

Linna üks parimaid restorane kannab nime Neptune ja seal armastavad käia kõik linna sattunud valged inimesed, keda nende päevade jooksul nägin umbes kümmekond. Limbe on küll peamiselt Kameruni kohalike rikaste puhkekoht, kuid ka valge paks vanahärra koos imeilusa musta tüdrukuga pole seal haruldus. Ühel päeval nägin ühes odavas mereäärses hotellis ka Oasisoverlandi  reisiautot, mis oli teekonnal ümber Aafrika. Selline reis kestab kümme kuud ning grupis oli 25 inimest.

Mu odava hotellitoa suureks plussiks oli võimas ventilaator. See peletab voodi juurest eemale toas lendavad sääsed ja on seega üsna tõhus vahend malaaria vastu. Toas elas ka üks väike hiir, kellele pakkusin Tuc küpsiseid, kuid ta keeldus viisakalt. Neid küpsiseid ei tahtnud isegi tarakanid.

Kolasin mööda Limbet ringi ning ühel päeval nägin tänavatel tohutut rahvamassi. Selgus, et kõikides koolides oli lõpetamine ühel ja samal ajal ning kõik linnatänavad täitusid rõõmsate laste ja nende vanematega. Tegin Limbes ka mõned fotod ning hotelli juures köitis mu tähelepanu üks ehitusobjekt, kus ebatasasele maale oli laotud plokkidest täiesti kõver vundament. Tegin sellest vaatamisväärsusest ühe pildi ning seepeale  kargas kusagilt välja majaomanik, kes oli hirmus pahane tema vundamedi loata pildistamise pärast ja nõudis mult pildi kustutamist. Selgitasin talle, et olen ehitusinsener ja tahan tema ilusa vundamendi oma kaugel maal meie käparditest ehitajatelele eeskujuks tuua ning lõpuks lahkusime sõpradena.

Õhtuti nautisin restoranides häid kalaroogasid ja odavat õlut ning imetlesin personali stiilset tööd. Näiteks kukkus lobiseval ettekaandjal tuhatoos põrandale puruks ning oma rõõmsat loba katkestamata lükkas ta killud ja konid jalaga teise laua alla. Alati on tore ka arve maksmine: annad ettekandjale automaadist saadud tuttuue kümnetuhandelise rahatähe ja veerand tunni pärast tuleb ta sama kupüüriga (mis vahepeal on rasvases ja higises peos ära nätserdatud) ja ütleb, et vahetusraha pole. Saadan ta vahetusraha otsima ning võtan veel mõne õlle. Seejärel tuleb muidugi  uus arve teha ja kogu jama hakkab otsast peale. Mu puhkepäevad Limbes möödusid kiiresti ja jõudis kätte aeg Doualasse sõita. Minibussi pilet maksis 1300 franki ja sõit kestis paar tundi.

Douala

Doualas peatusin misjonäride võõrastemajas, kus ilus puhas haiglapalatit meenutav tuba maksis 8000 franki (12 eurot). Selle võõrastemaja omapäraks on igal hommikul kell kuus toimuv ühislaulmine ilma misjonäriasendita. Kolasin päevakese ka mööda Doualat ning see suur linn jättis päris meeldiva mulje. Pärast mõnusaid kohalikus stiilis õllekaid oli suurimaks seikluseks õhtusel ajal kõrvaltänavatel jalutamine, kus mind ainult ühel korral pika noaga rünnati. Seekord õnnestus löök kõrvale tõrjuda ja terve nahaga tagasi hotelli jõuda.

Järgmisel päeval sõitsin taksoga lennujaama ja lasin ennast ajaviiteks ratastoolis ühest terminaalist teise sõidutada. Kui inimesel on keskmine vaimne puue ja käed hõivatud (ühes käes on tossav sigaret ja teises poolik õllepurk), siis lennujaama töötajad ikka aitavad invaliidi..

Tänasel päeval (aprill 2012) neid ridu kirjutades ja värskeid uudiseid vaadates tuleb ette palju selle reisi jooksul läbitud paiku. Timbuktu on hõivanud toredad tuareegid ja Liibüa pealinnast Tripolist lahkusin 15.02.11. (lennujaam suleti 17.02.11.).

Veel mõned, seda puhkusereisi illustreerivat pilti ja raadiosaadet.  

Seejärel läbisin tähtsa näoga veel mitmeid erinevaid kontrolle ilma midagi maksmata kuni mind tabas kohalik tervisekaitse. Tugevalt ülekaaluline neegriproua vaatas minu vaktsineerimispassi ning nägi, et kõik vajalikud vaktsineerimised on tehtud ja tal ei ole kusagilt kinni hakata. Nüüd ei jäänud tähtsal ametnikul muud üle, kui mõned uued haigused leiutada ning vastavaid vaktsineerimisi nõuda. Selgitasin talle nii rahvusvahelisi kui ka Nigeeria tervisekaitsealaseid seadusi. Proua nägi, et lolliga pole mõtet vaielda ning küsis mu käest otse lihtsalt raha. Mina muidugi väitsin, et mul raha ei ole, kuid sanitaritädi ei suutnud kuidagi uskuda, et üks valge vanahärra reisib Aafrikas ilma rahata. Tegin pähe seljakotiränduri näo ja jätkasin vestlust oma vaesusest. Minu kohtlase naeratuse peale ütles ta, et ta sooviks pudeli vett juua. Vastasin et ega mina ei sega, ostku omale vett niipalju kui tahab. Seepeale ütles tähtis ametnikuproua, et ta on oma pikkade piiriaastate jooksul näinud palju erinevaid lurjuseid aga minusugust ülimat lurjust kohtab ta küll esimest korda. Kiirendamaks piiriületusprotsessi olin ma lõpuks nõus talle ühe pudeli vett ostma ning kokkuvõttes pääsesin ilma suuremate rahaliste kahjudeta Nigeeria riiki.

Kuid erinevalt minust pidi meie vaene autojuht igale kontrollile midagi maksma ja neid kontrolle oli mitukümmend. Jälgisin pidevalt ümberringi toimuvat ja nägin mitmeid hirmutavaid näiteid. Ühest kontrollist sõitis peatumata mööda mootorratas, millel istusid mees ja naine ning nende vahel oli suur suhkrukott. Mootorrattur püüti kinni, üks vormis mees peksis teda natuke ja vedas suhkrukoti oma putkasse. Seejärel ei jäänud vaesel mootorratturil muud üle kui minna putkasse, maksta seal midagi ja tassida suhkrukott tagasi mootorratta peale (tõenäoliselt oli tegemist suhkrutrahviga). Selliste mittepeatujate jaoks olid piiritsoonis kasutusel spetsiaalsed instrumendid – raudtoru külge keevitatud plaat, mille küljes olid püsti teravad raudorad. Mittepeatujale pisteti selline tööriist ratta alla ning see tehnikaime sunnib peatuma ja maksma igasuguse sõiduki või jalakäija.

Lagos

Võrreldes piiril kulunud ajaga jõudsime Nigeeria suurimasse linna Lagosesse (umbes 70 km piirist) väga kiiresti. Mul ei olnud plaanis Lagoses pikalt aega veeta ning seetõttu lasin ennast kohe sõidutada mulle vajalikku bussijaama, mis asus äärelinna slummis. Ostsin bussipileti Calabari linna (4050 nairat ehk 19 eurot) ning kuna buss pidi väljuma kahe tunni pärast, siis  suundusin lähimasse urkasse Nigeeria õllekultuuriga esmatutvust tegema. Üritasin bussijaama ümbruses ka kohalikku elu pildistada, kuid turistivaestes kohtades kipuvad sellise tegevusega igasugused probleemid kaasnema. Tegin varjatult paar pilti ja seejärel loobusin kohaliku imelise arhitektuuri jäädvustamisest.

Bussi väljumise kellaajal Calabari buss loomulikult ei väljunud. Probleem ei olnud mitte ainult aafrikalikus ajanihkes, vaid piisava arvu reisijate puudumises ning bussifirma lubas bussi väljumist järgmisel hommikul. Kuna tegemist oli väga soliidse bussifirmaga, siis pakuti vähestele pileti ostnud reisijatele ööbimist bussifirma kulul. Firma esindaja korjas bussijaamast kokku kümmekond reisijat ja marssis nendega ööbimispaiga poole. Jõudsin mõelda soojast dušist ja pehmest voodist ning me jõudsimegi ööbimispaika. Tegemist oli busside parkimisplatsiga, mille kõrval asus katusealune paari puupingiga. See oligi bussifirma poolt pakutud tasuta öömaja.

Kuna mulle ei sobinud pakutud tingimused ja läbirääkimised bussifirma esindajaga ei andnud mingisuguseid positiivseid tulemusi, siis võtsin oma koti ja suundusin hotelli otsima. Lagoses selle linna ohtlikkuse tõttu valgeid turiste eriti ei käi ning mõnedes äärelinna slummides pole valgeid inimesi kunagi nähtud. Seepärast oli pimedatel ja poristel tänavatel üksi luusimine päris huvitav kogemus. Lõpuks õnnestus mul suhteliselt bussijaama lähedal leida kõigi mugavustega Promise Land Hotel, mille omapäraks oli erakordne hinna ja kvaliteedi suhe.

Olen ööbinud sadades viletsates tubades ja peatunud ka Hiltonites, aga nii kehva tuba nii kalli hinnaga ei ole ma veel kunagi kohanud. Ühekohaline tuba maksis 3500 nairat (17 eurot) ning tundus, et seda ei olnud keegi hotelli ehitamisest saadik (hotell oli muidugi vana) kunagi koristanud.

Varahommikul suundusin bussi väljumise ajaks juba tuttavasse bussijaama. Sain ainult paar tundi kohalikku kohvilaadset toodet lürpida kui juba kutsuti bussi peale. Erinevalt Euroopast võib seal rahulikult suvalises söögikohas bussi oodates aega viita ning pole vaja karta bussist mahajäämist. Bussifirma on ise huvitatud kõigi klientide ülesleidmisest ning eriti lihtne on leida ainsat valget inimest selles linnaosas. Bussipeatuses selgus, et suure bussi jaoks ikka veel kliente ei jätkunud ning bussifirma otsustas liinile saata mikrobussi. Ma ei olnud sellest eriti huvitatud, sest mikrobussis on pikka maad tunduvalt ebamu

gavam sõita kui suures bussis. Kuid mitu päeva või nädalat suurt bussi oodata oleks veel hullem ning seepärast olin sunnitud end mikrobussi pressima.

Lagos-Calabar

Seltskond bussis oli tore nagu Aafrika bussides ikka ning eriti meeldejäävad olid kaks tõsist kristlast, kes kohe alustasid oma valjuhäälseid palveid ja halleluujalaule. Tänu palvetele saime mitu kilomeetrit sõita enne kui bensiin otsa sai. Juht üritas vähemalt pool tundi tühja paagiga edasi liikuda, kuid see tal millegipärast ei õnnestunud. Loomulikult pole Aafrika bussijuhtidel kaasas mingisuguseid kanistreid ega muid anumaid.

Bussipiletit ostes imestasin selle üle, et igalt reisijalt nõuti kellegi lähedase inimese kontaktandmeid. Olles juba tund aega mööda kiirteed sõitnud ja kohalikku liiklust jälginud, sain aru selle vajalikkusest. Nigeerias juhtub pidevalt raskeid liiklusõnnetusi ja kid kütuse transpordiks, kuid õnneks vedeleb Nigeeria maanteede ääres piiramatus koguses kõikvõimalikku prügi. Meie juht leidis prügi hulgast kiiresti liitrise Coca-Cola pudeli ja suundus sellega bensiinijaama otsima. Juba tunni pärast oli ta tagasi ja valas rõõmsalt kütuse paaki. Bensiini oodates möödus reisijatel aeg kiiresti, sest usuvennad ei katkestanud hetkeksi oma valjuhäälseid jumala poole pöördumisi. Üsna varsti saime jälle nautida Lagose äärelinna slummide erakordseid vaateid ja pikantseid lõhnu.

Kiirtee ääred on sadade kilomeetrite ulatuses täis autovrakke. Sealsetel kiirteedel sõitmine pole kunagi igav, pidevalt saab näha äsjatoimunud avariide tagajärgi ning lõputut dokumentide kontrollimist kõikvõimalikes vormides ja raskes relvastuses ametimeeste poolt. Väiksemate avariide vaatamiseks ei hakanud me isegi peatuma, kuid ühe silla juures jäime küll seisma ja jälgisime huviga äsja sillalt alla sõitnud bussi uppumist jões. Tänu meie bussis olnud usuvendade katkematule tööle sattusime me pika päeva jooksul vaid ühte avariisse ning õhtuks jõudsime Calabari linna.

Calabar

Calabar asub Nigeeria kaguosas Niigeri delta piirkonnas. See on ala, mille kohta ei leidnud ma Lonely Planetist mitte mingisugust asjalikku infot, sest seda piirkonda loetakse nii ohtlikuks, et isegi LP koostajad pole tahtnud seal ringi kolada.

Vähese enne reisi hangitud info põhjal suutsin omale siiski mõistliku hotelli leida. Võrreldes Lagosega on Calabar vaikne ja roheline linn ning leidsin kiiresti ka omale sobiva hotelli. Selle nimi oli Jahas Guesthouse ning puhas oma duširuumiga (vesi oli ka) tuba maksis 2500 nairat (12 eurot).

Järgmisel hommikul suundusin viisajahile ja sõitsin taksoga Kameruni konsulaati. Jõudsin ooteruumis just tutvuda kohaliku Brunoga aga konsul märkas valget meest, kutsus mind kohe oma kabinetti ja pakkus istet. Viisa oli küll kohutavalt kallis (100 eurot), kuid konsul oli väga tore inimene. Pabereid vormistades ajasime juttu ning konsul pakkus mulle mitu klaasi mahla oma isiklikust mahlapakist. Täitsime vajalikud paberid ning ta palus mul pärastlõunal tagasi tulla.

Plaanisin ooteaega veeta kasulikult ning hankida omale laevapileti Kameruni. Teadsin juba ette, et laevapileti hankimine on sellistes maades ilma kohaliku abiliseta üsna tülikas ja võtsin konsulaadi ooteruumist Bruno kaasa. Brunod on alati valmis valgeid sõpru aitama ning selle nimel mingi konsulaadi ooteruumis konutamisest loobuma. Võtsime takso ja sõitsime sadamasse (300 nairat ehk 1,4 eurot). Bruno oli osav sell ja sebis mulle kiiresti 7000 nairat (33 eurot) maksva II klassi pileti järgmisel hommikul väljuvale Limbe laevale. Ei kulunud poolt päevagi, kui olin juba konsulaadis tagasi. Kuna taksojuht jättis asjaliku mulje, siis tellisin ta järgmiseks varahommikuks ka oma hotelli juurde. Brunole maksin korraliku päevapalga (1000 nairat ehk 5 eurot) ja ajasin ta minema.

Konsul võttis mind jälle väga sõbralikult vastu ning andis viisaga passi. Vahetasime visiitkaarte ja härra konsul lubas Eestisse külla tulla. Õnneks on ta mulle hiljem ainult ühe korra helistanud. Käisin söömas ja uurisin käesoleva reisikirja jaoks ka õlle hinda. Kui Lagose äärelinna õllekas maksis pudel kohalikku õlut 200 nairat (1 euro), siis Calabari kesklinna viisakamates kohtades alla 250 ei leidnud. Ka poest ostmine ei ole kasulikum, sest taara maksab 100 nairat. Õlleka lähedal märkasin, et keset ristmikku seisev politseiputka on täiesti tühi. Sealse ohtliku liikluse juures ei tohi ristmikke kunagi reguleerimata jätta ja seetõttu olin sunnitud politseiputkasse minema ja veidi liiklust reguleerima. Mimi suutis selle heateo isegi fotole jäädvustada.

Linnas ringi hulkudes nägin juhuslikult ka ühte korealannast märsilohistajat ja 3 valget inimest (Lagoses ja teel Lagosest Calabari ei näinud ma ühtegi valget). Seejärel tuli mul meelde, et peaksin Eestisse ühe Nigeeria postkaardi saatma, kuid seda ei õnnestunud leida ühestki poest ega turult. Sõitsin taksoga peapostkontorisse ja seal selgus, et Nigeerias polegi postkaarte (kohalikul elanikul pole neid vaja ning turistid Nigeerias ei käi). Nigeeria on kiiresti arenenud ning igasugused petukirjad jõuavad meile juba elektrooniliselt. Saatsin Eestisse mõned petukirjad ning õhtu kasutasin linna vaatamisväärsuste ja eksootilise ööeluga tutvumiseks.

Varahommikul (kell 04.30) oli takso hotelli ees ning minu üllatuseks istus seal lisaks juhile ka eelmise päeva Bruno. Rõõmsalt naeratades teatas ta mulle, et otsustas mind ka sel päeval heast tahtest veidi aidata ning me sõitsime jälle sadamasse. Teel küsisin taksojuhi käest igaks juhuks ka hinda ning selgus, et sellisel kellaajal kehtib öine tariif ning erinevalt eelmisest päevast maksab sõit kesklinnast sadamasse 500 nairat. Kui takso sadama värava juures peatus, andsin taksojuhile 1000-nairase ja jäin tagasiantavat raha ootama. Sel hetkel kargas ligi kaikaga vehkiv politseinik ja hakkas kohalikus keeles midagi karjuma. Juht ja Bruno läksid kuidagi imelikult ähmi täis ja hakkasid mind kiiresti taksost välja ajama ning taksojuht muidugi ei saanud sellises olukorras mulle raha tagasi anda. Haarasin autos käigukangi kõrval juhuslikult vedelenud 3 sajalist ja läksin kiiresti sadamaväravast sisse. Hiljem taipasin, et see oli taksojuhi, Bruno ja politseiniku väike rahateenimishäppening, millest mul õnnestus pääseda 200-nairase (1 euro) kahjumiga. Sellised väikesed jamad ei maksa ju eraldivõetuna palju, kuid pikema reisi jooksul moodustub neist päris arvestatav summa.

Laev pidi väljuma kell 07.00, kuid sadamas soovitati olla 2 tundi varem ja seetõttu istusin kell viis hommikul mingisuguses sadamaputkas laua taga ja lootsin kohvi saada. Sellist jooki seal muidugi ei olnud ning ma avasin juhuslikult kotis olnud õlle ja asusin aega surnuks lööma. Bruno tahtis mind aidata, kuid ma üritasin teda minema ajada. Loomulikult tahtis ta oma raske töö eest väärilist palka saada ja kurtis, et pidi minu pärast nii vara tõusma. Leidsin, et ilma tema loba kuulamata istumine on ka midagi väärt ning maksin suure kauplemise peale Brunole 600 nairat (2,9 eurot). Nüüd sain rahulikult omaette istuda ning mulle meenusid mõned mu kotis asuvad lahustuva kohvi pakikesed (neid on hea kallimatest hotellidest sellisteks juhtumiteks kaasa varuda). Andsin kohvikuputka perenaisele tühja õllepudeli ning selle eest tõi ta mulle tassi ja varustas mind terve tunni kuuma veega. Jõin oma kohvi ja jälgisin sadamaelu. Keegi tõsine kristlane luges kai peal palvet ning sajad inimesed kordasid seda kooris ning laulsid halleluuja. Kui tseremoonia läbi sai, hakati laeva juurde järjekorda kogunema. Tekkis tohutult pikk saba ning mitusada inimest seisid niimoodi millegipärast vähemalt tund aega. Kuna mulle järjekorrad ei meeldi, siis istusin oma mugaval toolil kohvikulaua taga edasi. Selline tegevus tundus aga kahtlane kahele laevatrapi juures passinud tumedas ülikonnas mehele ning noorem neist suundus minu juurde. Ta teretas viisakalt ja ütles, et teine härra soovib minuga rääkida. Kuna inimesi hakati juba laeva peale lubama, siis otsustasin minagi lähemale minna ja jalutasin vanema mehe juurde. Ta tutvustas ennast ja oma nooremat kolleegi kui Nigeeria julgeolekuteenistuse ohvitsere. Nad uurisid põhjalikult, kes ma olen ja mida ma Nigeerias teen. Lõpuks vastustega rahule jäänud, saatsid nad mu järjekorrast mööda otse laevale.

Paar seda puhkusereisi illustreerivat pilti ja raadiosaadet on leitavad aadressilt: http://arne.planet.ee

See lugu on järg juba varem postitatud loole Accra-Lome-Cotonou, mille huvilised leiavad aadressilt: http://blog.gomaailm.ee/accra-lome-cotonou.

Suur töö on aga nüüdseks tehtud. Marsruut on peaaegu paigas. Loomulikult ei ole mul õrna aimu, kuivõrd realistlik see on. Neli päeva Pekingis, Shanghais ja Hong Kongis, ülejäänud 11 päeva kõigis muudes linnades, mis teepeale jäävad.

Kel huvi, siis meie teekond Hiinas on järgnev: Peking-Tianjin-Jinan-Nanjing-Yangzhou-Suzhou-Hangzhou-Shaoxing-Fuzhou-Xiamen-Guangzhou-Hong Kong-Shenzhen. Mõlemil suunal lisanduvad siis marsruudid Tallinn-Riia-Brüssel ja Brüssel-Riia-Tallinn. Siseliiklus on ehitatud enamasti üles rongide peale, valdavalt ainult D ja G tüüpi rongid (huvitav, kas ma väljendasin ennast nüüd korrektselt, kas need olid rongitüübid?). Kaks pikemat otsa peab aga tegema siselennuga. Peaks selgust saama, millised firmad oleks siselendudeks soodsaimad.

View Larger Map

Nüüd siis järgmine samm ja ma ei kujuta päris täpselt ette, mis see on. Tervisekindlustus või hoopis konsultatsioon, millised vaktsiinid tuleks teha? Viisa taotlust pole veel ju mõtet esitada, hotelle vist ka mitte broneerida? Mida siis ja kuidas siis edasi? Arvatavasti jätkan sealt, kus eelmises lõigus lõpetasin või õigemini pooleli jäin, proovin otsida välja soodsaimad lennukompaniid, kes pakuvad soodsaimaid lennupileteid siselendudeks.

—

Olen algaja seljakotiturist, kes on harjunud puhkama ja “seiklema” vanas ja turvalises Euroopas või nn lääneühiskonnas, näpuotsas vaid kohver, ID-kaart või pass ja rahakott.

Olgu siinkohal öeldud, et kõik head soovitused on oodatud ja teretulnud!

Nevada on tohutult suur, Eestist kümneid kordi suurem ja enamuse sest võtab enda alla nn.kausis asuv (Great Basin- Suur Kauss) veetu ja kivine kõrb. Põhjas on tegemist nn. külma kõrbega ja lõuna pool, kus Las Vegas ja Sierra Mountinsid, kuuma kõrbega. Üks ekstravagantne koht teenib välja palju hüüdnimesid. Nimed nagu; seidzi osariik (hall iseloomuliku lõhnaga ürdipõõsas), hõbeda osariik, sõjast sündinud osariik – on tabavad nimetused.
See riik on sajandeid olnud õnneotsijate ning seikluste armastajate paradiisiks ning nõudnud karmi kõrbelooduse tõttu avastamisel uskumatuid pingutusi.

Nevada on olnud ka kohaks, kus on elanud väga vähe elanikke. Vaid tänapäeval, tänu konditsioneeridele, kasvab see osariik kohutava kiirusega, seda just Las Vegase arvel.

Ajaloos on olnud momente, kus Nevada elanike arvu on alla viinud katastroofid või mingi tõeliselt raske sündmus. Nevada on eluks “ raske” osariik ja see on ka loomulik. Kõrb on elukeskkonnana pea võimatu igal juhul head adopteerumisvõimet nõudev paik, küllap seda nii looduse enda kui ka looduse kuninga – inimese jaoks.
Teised osariigid võtavad Nevada elanikke kui ekstreemseid, lõbujanulisi ning pidevalt mängupõrgutes aega mööda saatvaid, seega haigeid inimesi. Nevadalasel, eriti las-vegaslasel, ei ole hea kuulsus.
Kuid kuna elu siin on odavam kui mujal, eluaseme saab kätte väiksema hinnaga kui näiteks Californias, siis tänapäeval tullakse siia massiliselt. Heade rahade peale mängijatele on see linn võimalus end auväärselt sisse seada ja elu rahakalt mööda saata. Väikese rahaga õnneotsijad jäävad sellest piskustki ilma. Fortuuna on linnas kanda kinnitanud, kuid soosib vaid väljavalituid. Aga see põnev seik ongi, proovida kas jah või ei. Ei’d ei usu seejuures keegi.
Nevada ja Las Vegase nägu on tänapäeval niisugune, missuguseks karm ajalugu ta teinud on…

Pueblo Grande

“Selle paiga taga elavad lohemaod”, nii kirjeldasid siinset loodust esimest korda kaardistanud inimesed. Ületada kuiva päikesest põlenud kõrbet tähendas paljudele kindlat surma. Esmaavastajad ei teadnud, kuidas leida vett ja toitu. Muide Nevadast mitte eriti kaugel läänes asub Surmaorg, mis on kuulus eluvõtja kogu maailmas. Surmaoru ja kogu ülejäänud kõrbega Nevadas tuleb harjuda ja kohaneda. Esmatulijad – valged võisid õppida punanahkadelt, nii nagu nemad õppisid üht-teist oma anastajatelt.
Esimesed inimesed, pueblo indiaanlased saabusid siia tõenäoliselt 12 000 a. tagasi. Ligi 750 a.p.Kr. leiutas sama rahvas meetodi, kuidas juhtida vesi kanalite kaudu oma põldudele. See oli oluline arenguetapp säilitamaks elu ebasõbralikus paigas. Praegu teatakse Nevada kaguosas kohta nimega Pueblo Grande de Nevada, mis on asutatud pueblo indiaanlaste poolt ja olnud kunagi 20 000 asukaga suur linn. Inimesed harisid põlde, jahtisid, kaevandasid ja suhtlesid teiste indiaanlastega.
Pueblo Grande on samuti tuntud kui Kadunud Linn ja Nevada esimene tondilinn. Tontlik on see tõesti. Kuumus pueblode katustel, kust avanebki sissepääs elamusse, tahab hinge võtta. All ruumijaheduses on hea. Keegi ei tea, miks 1150 a. p. Kr. kõrgel arengutasemel pueblo indiaanlased lahkusid. Põhjamaa elanikuna võin vaid oletada. Küllap põud, mis kõik toiduks vajaliku suretas. Ometi, olles kogenud seda kuuma ja kuiva taevast ja võrreldes Eesti vihmarohke madala taevaga, siis eelistaksin ise siia jäämist. Kõrbekliimat on mulle küll kergem taluda kui pidevat vesistavat Baltimerelist.

Kõrbeindiaanlased

Kõrbeindiaanlased elasid Great Basinis kulutades enamuse elust toiduotsingutele.
Neil olid tõenäoliselt vaid harvad kontaktid maa-avastajate või karusnahaküttidega, kes alustasid sisserändu Inglismaalt ning Ida-Ameerikast 19 saj. algul. Samal ajal oli Ameerika juba ühendatud riik. Peter Skene Ogden, kuulus karusnahakütt Hudsoni kompaniist saabus Kirde Nevadasse 1826 aastal. Jedodia Strong Smidt rändas samal aastal piki Colorado jõge Lõuna Nevadasse. Mõlemad mehed olid jahtimas tol ajal väärtuslikke karusloomi – kopraid.

Karusnahakütid Põhja Ameerikas kogusid tihti ääretu varanduse müües nahku Euroopa ja Aasia klientidele, kus kopranahksed mütsid populaarsed. Otsides kopraid rändasid Ogden ja Smith läbi mägede, lumetormide ja kõrbete. Pea igal aastal tulid nad ka Nevadasse, tuues kaasa teisigi karusnahakütte. Nii saabusid uute koprajõgede otsingutel kaks valget meest lõpuks ka Great Basinisse.

Kullapalavik

1848 juhtus selle paiga jaoks midagi enneolematut. Õnneotsingutel läbi elutu kõrbe. rändas üle kolmekümne tuhande inimese. Oli pääsenud valla California kullapalavik. Et jõuda kullani järgisid kullaotsijad radu kaardistatud Ogdeni ja Smidti poolt. Paljud tulid Humboldti jõe kaudu. Nii mõnedki jäid Californiani välja joudmata poolele teele. Kõige hullem lõik enne Californiat oli neljakümne miiline kõrbeala Humbolti Sinki ja Carson Riveri vahel. Sesse paika jõudnutel olid veevarud ja ka jõuvarud täiesti lõppenud. Kohalik jõgi aga soolajõgi, kust janukustutanu koheselt suri. Veel sada aastat hiljem leidsid muuseumid siit tohutus koguses mahajäetud vaguneid, kaasasolnud varustust ja veoloomade koljuluid. Ja leidsin minagi. Leidsin üksiku saapa vedelemas keset pruuni kõrbelagendikku, kasutuna ja “suu” ammuli igatsedes möödunud aegu taga.

Paik on välja ehitatud muuseumiks paljude tolleaegsete vagunitega, kus varustust ja inimeste suurusi nukke.
Kui varem läbisid Great Basini indiaanlased, kes harjunud raskes keskkonnas toime tulema, siis nüüd saabus siia täiesti kogenematu õnneotsija. See hiigelala (Great Basini pindala on ligikaudu 200,000 ruutkilomeetrit) sai nende viimaseks katsumuseks. Paljud kaotasid elu. Ühe statistilise uurimuse järgi hukkus ajavahemikul 1841 kuni 1859. teel California kullani ligi 20 000 inimest. Kes ületasid ületamatut jõudsid välja ka tõotatud maale. Õnnetud olid need kes andsid alla vee puuduse või mitteküllaldase toidu tõttu. Oli ka lõputust teekonnast surmväsinuid, teel juhtunud õnnetusi, haigusi ja indiaanlaste käe läbi hukkunuid.
Ma kogen siin samu tundmusi kui kullarändurid, väsimust, mahajäetust ja troostitust kuid samas on mul veepudel kindlalt käes.

Mormoonid

Enamus Nevadasse jääjatest olid usu poolest mormoonid. 1850. aastal püstitasid mormoonid Nevada piirile tugipunkti toidulaoga, kust müüdi varusid kullakaevuritele. Mormoonid ehitasid osariigi esimesed majad ning kasvatasid esimesed viljad, kui mitte arvestada maa päriselanikke. Nii sündis Genoa – esimene valgete poolt püstitatud linn Nevadas. Mormoonid lahkusid Genoast 1857 aastal, mil nende kirikujuhid kutsusid nad mormoonide sõtta. Ometi on mormoonid kaudselt jäänud ka tänapäeva Las Vegasesse olles seal üks suurimaid rahaliigutavaid jõude. Teatavasti läheb teatud osa mängupõrgute rahadest mormoonide heaolu toetuseks. Oli aasta1859, kui kaks kaevurit avastasid Lääne Nevadas hiiglaslikud hõbeda- ja kullavarud.

Comstock Lodo ja Virginia

Avastus, nimetatud Comstock Lodoks, meelitas kaevandustesse tuhandeid uusi õnneotsijaid. Hõbe tegi paljud üleöö miljonärideks. Moodustati linn nimega Virginia. Hõbedavarud ses paigas on ja olid tõeliselt suured. Kasumid sellest on aidanud üles ehitada San Francisco ja varustada Ameerika Tsiviilsõda. Tohutu rikkus pani tegema ekstravakantseid asju nagu tänavate hõbetamine ja miljonäride tapmine. Pirukast ilmajäänud müüsid võileivahinna eest oma kaevandusload ja lahkusid tundmatute ja puruvaestena. Mõnedki kaotasid oma fortuunasoosingu tänu pokkerile. Rikkad kaevurid ehitasid Silver City, Gold Hilli, praeguseks kaardilt sootuks kadunud alevid. Sealsest Virginia Cityst on saanud turistidele muljetavaldav muuseum.
Alustades 1000 asukaga sai Virginia kiirelt piirkonna suurimaks ärikeskuseks. Linna ehitati uhkeid häärbereid, esimese klassi hotelle, 110 saluuni ning ka “Territorial Enterprise” ajalehetoimetus, kus alustas oma karjääri hiljem kuulus kirjanik Mark Twain. Reisil läbi selle pooltühja tondilinna sain näha üheksat surnuaeda, kus miljonäride hauaplatsid üksteise kõrval.

Nevada osariigi moodustamine

Hoolimata populatsiooni väiksusest moodustati Nevadast osariik. 31. okt. 1864 lubas valitsus ühineda 36-nda osariigina ühendriikidega. Kuna see juhtus kodusõja päevil kutsutakse Nevadat veel tänapäevalgi sõjast sündinud osariigiks.
Kaevandamine Nevadas saavutas haripunkti 1870 aasta jooksul. Suurimaks kaevanduslinnaks sai Virginia. Kuid riik hakkas hõbeda eest maksma ikka vähem ja vähem ning kaevandamine polnud enam tulus.
Kümned tuhanded inimesed lahkusid osariigist, et otsida õnne mujal. Paljud linnad muutusid täiesti inimtühjaks. Nevada rahvaarv langes pea poole võrra. Üle öö sai osariik täis nn. tondilinnu. Kes jäid, leidsid uue elatusvõimaluse karjakasvatuse näol. Mõned, näiteks baskid (rahvus Hispaaniast) seadsid end mugavalt sisse Põhja Nevadas ning alustasid lambakasvatusega sealsetel rohumaadel.

Hasartmängude mängimine

Läbi kogu kaevanduste ajaloo on hasartmängude mängimine olnud Nevadas populaarne. 1910 aastast oli see Nevadas seadusega keelatud, kuid 1931 legaliseeris osariigi valitsus uuesti hasartmängude mängimise. See oli ainus osariik sel ajal, kes nii toimis. Reno ja teised linnad avasid uuesti oma kasiinod. Uuesti valisid inimesed osariigi selleks paigaks, kus proovida oma fortuunasoosingut. Tulles lootusega ainult rikastuda jäid paljud siia alaliselt elama
Ainult rikkus ei andnud Nevadale kuigi palju elanikke. Rikkuse kogumine oli riskantne, sellega oli seotud palju vägivalda. Peale seniidis asetseva päikeselohemao lõõskas “lohemadusid” ka inimeste hulgas ringi. Et jahutada päid ja ettevõtmisi, oli hädasti vaja vett. Nevada kirdeossa, Arizonase ja Utahi piiril alustati hiigelprojekti.1936 aastal lõpetati Hooveri tammi ehitus, mis sai üheks suuremaks maailmas. Asukohaga Colorado jõel vastu Nevada ja Arizona piiri kogub tamm vett nii nimetatud osariikide kui ka California jaoks. Tammi taha kogunes veehoidla – Mead’i järv. Samasse ehitati võimas elektrijaam.
1950-ndal aastal elas osariigis juba 160 000 asukat, kuid enamus piirkondi oli hõredalt asustatud. Võrreldes seda 2000 aasta miljoniga on kasv 10 kordne.

Küllap hõreda asustuse tõttu valis USA valitsus aatomipommide katsetamiseks just selle ala. Charlestoni Mountinsi vaateplatvormilt on võimalik läbi pikksilma näha tuumapommi lõhkamispaika.

Jaa, Nevada minevik on olnud groteskne, hirmuäratav.
Plahvatuste kaja kostus kaugele ning seenekujulised hiigelpilved liikusid ümbritsevate alade kohale, kandes kahjulikke plahvatusjääke. Pärast seda hakkasid elanikud kartma oma elukeskkonna pärast.
1963 aastal viidi katsetused maa alla ning valitsus jätkas testimist vaatamata rahva kasvavale rahulolematusele. Nevada oli tol ajal maailma suurim tuumakatsetuste polügoon. Mõned on senini veel mures plahvatuste hädaohtliku mõju pärast. Paljudele sai see kartus ka osariigist lahkumise põhjuseks. Need, kes jäid, käsitlevad kõrbet hästi ja loodavad siin veeta kogu oma elu. Ka on kahjulikke mõjusid keskkonnas aastatega vähem ja vähem. Märkasin seda minagi. Inimesed Las Vegases, turisid ja maailmarändurid ainult naudivad. See piirkond on praegu kui Vesuuvisuudmel asuv hiigelõitsengul meka, kus palju heaolu, raha ja rikutud inimesi.

Tondilinnad

Vaiksed saluunid, kokkuvarisevad ehitised, kauged kõrbekaevandused – kunagiste seikluste tummad tunnistajad. Nevada kaevandusajalugu seiskus sadades tondilinnades ja mahajäetud kaevandustes üle kõrbe. Enamus Nevada väikelinnadest on kunagi olnud suurema rahvaarvuga kui praegu. Virginia, kord suurim ja kuulsaim on nüüd turistidele tõmbenumbriks vähem kui 800 elanikuga. Tonopah, kaevanduslinn, kus kunagi elas 20 000 elanikku, on nüüd 4000 elanikuga väikelinn.
Tõelistes tondilinnades jalutab nüüd vaid tuul kolksutades majade uksi. Rhyolite, Hamilton, Delamar ja Tybo on vaid mõned praeguseks allesjaanud arvukatest kaevandusaladest. Külalised võivad mõttes kujutleda dekoreeritud poesissekäike, kärarikkaid saluune, kuulda hobuste kappamist ning kaevureid oma maalappidel kirkadega maad toksimas.
Tänapäeva elanikkond on siia saabunud mitmetest paikadest. Suurima osa moodustavad aga siiski brittide järeltulijad. Paljud uusimmigrandid on tulnud Mehhikost, mille piir pole ju kaugel. Üldse võib kuulda kõikvõimalikke aktsente.

Las Vegas

Nevada pealinnaks on Carson City, tegelik elukeskpunkt aga Las Vegas. Maailmalinn lausa vohab samanimelise oru servadest üles paisudes. Jälgin lennukist Las Vegase miljoneid jaanimardikaid ja imestan, kust küll see energia küllus ja raiskamine. Linn on alguse saanud hoopis erilisel moel – kurjategijatest. Aga Las Vegas ei jää tühjaks, vastupidi kasvab hirmutava hooga. Saanud miljonlinnaks ja haarates enamuse Nevada elanikkonnast on linn edasi pahede lokkamise paigaks. Kui muus Nevadas jalutab ringi tuul, siis selles linnas on lõbu laialt. Ja rahvale see lihtsalt meeldib, enamus aega kaotada ja siis üks kord võita. Kuidas muidu selgitada fakti, et isegi pärast 11. septembri New Yorgi sündmusi ei langenud külastajate arv. Rahvas oli vaid paar päeva tumm. See oli shokk, mis sadas alla nagu terroristide lennukki, kuid kadus kiiresti. Praegu elab lõbustuste pealinn oma igapäevase argielu rütmis. Mis sest, et vahete vahel keegi Luxori lae alt alla hüppab, olles kaotanud vähemagi lootuse kaotatud raha tagasi võita.
Lohemaod tegutsevad edasi Nevadas inimeste hinges. Jah, Las Vegas on kummaline linn. Ta pole sündinud orgaanilisel teel nagu enamik linnu – populatsioonide väljarände tulemusel, elukeskkonna laienemisel, ta ei asu kaubateede ristumiskohas ega heas strateegilises positsioonis, tal puudub tootlik-tööstuslik väärtus. Ta on rajatud keset viljatut kõrbe ühte mahajäänumasse osariiki. Esimesena ehitati suursuguse kasiino, nimega Flamingo. Idee õigustas end, õnnelootuses hasartmängijaid tuli üle maa, nii ida- kui läänerannikult. Paarist kasiinost kasvas välja tohututes proportsioonides hasartmängu ja showkeskus, mille eesmärk on üldjoontes sama, mis Robin Hoodil – kapitali ümberjagamine.

Jõud, mis on selle linna sünnitanud, andnud talle vormi, teda koos hoidnud ja paisutanud, on kasuahnus. Las Vegase alasti äärmused – viljatus ja luksus, nartsissism ja meeleheide, õnnejanu ja totaalne kaubastumine ning sellega kaasas käiv üksindus ja hingeline korruptsioon on teinud temast omamoodi sümbollinna, mõistulugude toimumiskoha. Ta on fantastiline õnnemaa ja hukatus, nagu kreeka vanad müütikas olemasolevad linnad. Seda traagilist ja lõplikku jäädvustatakse filmilinal, miljonid turistid käivad seda imetlemas.

Draakoni aasta alguses andsin ma enesele lubaduse – oktoobrist kuni novembrini seiklen ma Hiinas, mitte üksi ikka kaksi, koos oma hea sõbraga.

Minuga oli lihtne ja Hiinal polnud vaja mulle ennast müüa. Ma olin põhimõtteliselt langetanud juba oma otsuse ning Hiina tundub just olevat minu jaoks see õige koht, kust alustada oma Aasia kogemuste kogumist. On ju Hiina niivõrd suur, laiudes enam kui üheksal miljonil ruutkilomeertil ja olles seega suuruselt neljas ning kus elanike arv küünbib tugevasti üle 1,25 miljardi inimese. Riik, mis on kultuuriliselt, ajalooliselt, klimaatiliselt ja kulinaarselt mitmekesine.

Raskemaks pähkliks ostus aga hoopis sõber, keda vaatamata odavatele lennupiletitele, polnudki niivõrd lihtne kaasa meelitada. Kuigi internetist leitud soodsad piletid algusega Tallinnast läbi Riia ja Brüsseli või siis Berliini otse sihtkohta ja Tallinna tagasi olid pisut enam kui 400€, ei olnud piletite hind määrav. Aasia ei olnud lihtsalt tollel hetkel silmapiiril. Tänu Vimeo paarile ilusale videole Shanghaist ja Hong Kongist, sai idee maha müüdud.

Nüüd aga hakkab planeerimine pihta. Paika on vaja panna täpne marsruut, kuidas liigume, kas rongiga või lennukiga või hoopis bussiga ja kuhu tahame minna ning mida näha? Kus ööbime, kas odavamas ja mõnevõrra kallimas? Arvestada tuleb aga sellega, et kogu reisi eelarve on 3000€.

—

Olen algaja seljakotiturist, kes on harjunud puhkama ja “seiklema” vanas ja turvalises Euroopas või nn lääneühiskonnas, näpuotsas vaid kohver, ID-kaart või pass ja rahakott.

Olgu siinkohal öeldud, et kõik head soovitused on oodatud ja teretulnud!

Aga ikkagi, see Istanbul. Onu Tik-Tak ja tiiger Urr külastasid omal ajal sultani paleed, kus sultani vanaema käis oma kassikesega teed joomas, ringi askeldas sultani hiireke ning teed serveerisid salapärase muusika saatel kõhutantsu tantsivad idamaised kaunitarid. Millegipärast kujutasin ma juba tollal lapsena ette, et need hooned ja see keskkond peab kindlasti asuma kuskil Türgi kandis ja kunagi tuleb seda kõike kindlasti oma silmaga kaeda. Reaalsus on see, et Istanbulis asuv Topkapi sultanipalee ja mosheed näevad tõepoolest välja nagu onu Tik-Taki loo põhjal võiks eeldada, ent oma vanaemaga tee joomise asemel tegelesid sultanid pigem mõrvarlike plaanide haudumisega oma sugulaste ja ühtlasi ka konkurentide vastu ning tänapäeval tegeletakse kõhutantsuga suuremalt jaolt ainult turistide meeleheaks.Onu Tik-Taki reis mõlkus mul siiski mööda Istanbuli ajaloolisemat linnaosa Sultanahmeti ringi kolades jätkuvalt meeles.

Istanbul ehk kuulsusrikkama endise nimega Konstantinoopol on veel legendaarne selle poolest, et omal ajal sõitis siia otse Pariisist ilmselt maailma kuulsaim reisirong Orient Ekspress, mida paljud teavad kindlasti paremini selle järgi, et Orient Ekspress oli üks ütlemata sobiv paik inimeste mõrvamiseks. Ilmselt on just see rong üks paljudest põhjustest, miks Konstantinoopol oli ja on tegelikult siiani niivõrd õitsev ja oluline kaubanduslinn. Omal ajal ehitati ka Orient Ekspressi nimeline hotell (tollal ilmselt uhkeim linnas) majutamaks rongilt saabuvaid reeglina varakaid reisijaid ja see hotell on täiesti toimiv ja heal järjel praegugi. See muidugi paneb omakorda mõtlema sellele, et kui täna võin ma hommikul kell 9 startida Tallinnast, süüa kell 15 Istanbulis kebabi ja soovi korral istuda õhtul Seine kaldal Pariisis, siis kas minu kogemus reisimisest on üldse võrreldav omaaegse reisijaga, kes pidi tegema plaane mitu kuud ette, trotsima võimalikke ohtusid, reisima nädalaid või isegi kuid ühest paigast teise jõudmiseks, kasutama selleks aeglaseid laevu ja ronge? Selles mõttes tunnen ma kahetsust, et olgugi praegused võimalused kirjaldamatult laiemad, on reisimisest saanud laiatarbekaup, mida me enam ei oska hinnata selliselt, nagu oskas ehk kord kodanik, kes sõitis Orient Ekspressiga Pariisist Konstantinoopolisse.

Erinevate reiside käigus on mind tabanud erinevad värvikad juhtumised, nende hulgas vulkaanipurse, mudalaviin, töölisstreigid, paadi lagunemine India soodes…puudu on veel vast pantvangi sattumine, tulnukate invasioon ja meteoriidi langemine just täpselt minu reisisihtkohta. Seekord õnnestus Istanbulis kogeda rahvarahutusi, nimelt langes aastavahetuse ajale ka kurdide protestiaktsioon enda kui vähemusrahvuse õiguste eest Türgis. Tõeline intsident leidis aset kuskil Ida-Türgis Iraagi piiri ääres, kus Türgi õhujõud pommitasid kurdi asulat ja selle käigus sai surma 35 tsiviilisikut. Järgnes aktsioon Istanbulis, kus kurdid ja nende toetajad korraldasid protestimarsi linna peamisel jalutustänaval Istiklal Caddesil, mis on Istanbuli keskne kaubandus- ja turismikeskus. Marss möödus siiski üsna rahumeelselt, kohale saadetud politseisalgad vähemalt meie sealoleku ajal lihtsalt jälgisid sündmusi ega pidanud oluliselt sekkuma. Istiklal Caddesi oli siiski ummistatud ja rahulikust aastavahetusehõngulisest kulgemisest ei tulnud eriti midagi välja. Kummalisel kombel lehvitasid mitmed protestisalgad omaaegse NSVLi punalipuga, millel ilutsemas kuldsed sirp ja vasar. Võibolla on minu kultuurilooline silmaring selles osas kuidagi piiratud, kuid esialgu ei oska ma näha seost kurdide ja NSVLi punalipu vahel.

Väga olulisel kohal on Istanbulis türgi saun ehk hamam. Muidugi on selle tähtsus viimasel poolsajandil oluliselt kahanenud, kuna kortermajade ehitamisega on kaasnenud ka paljud kaasaegsed hüved, sealhulgas dushiruumid, ning puudub otsene vajadus avaliku sauna järele, kuid eriti Istanbuli Aasia poolel on see komme jätkuvalt au sees just sotsiaalse ja seltskondliku suhtluse mõttes. Varasemalt oli just saun see, kus ülikute naised said õukonna silme alt ära olles omavahel vabalt lobiseda ja tegeleda seltskondliku klatshiga. Külastasin suvalist nurgatagust hamami Üsküdaris, mis asub Bospporuse väina aasiapoolsel kaldal ja kuhu turiste praktiliselt ei satu, ning see oli täis naisi, kes kõik omavahel lobisesid, naersid ja tegid erinevaid iluprotseduure. Türgi sauna omapära on see, et sauna minnes liitub sinuga kaaslane või „pesunaine“, kes vastavalt sinu soovile sind peseb, koorib, shampoonitab, masseerib jne. Teist sauna külastasin juba turistirajoonis ja väga veidral moel jõudis just saunaprotseduuride käigus minuni argine teadmine sellest, kuivõrd multinatsionaalse linnaga on tegemist. Ning kui sarnased on probleemid, kuhu iganes maailmas ka ei satuks. Nimelt massaažiprotseduuri käigus kuulsin korraga kuskil kõrval räägitavat vene keelt. Heakene küll, venelasi on Istanbulis üksjagu palju, mis on ka geograafilist asukohta Musta mere ääres arvestades üsna loogiline. Siis selgus, et vene keelt rääkis ka minu massöör. Kuuldes, et olen Eestist, arvas massöör, et ahhhaaa, sealt on ju pärit Sofia Rotaru. Mina jällegi olin arvamusel, et Sofia Rotaru on pärit Venemaalt. Selle peale läks avalikus saunaruumis tõsiseks diskussiooniks, mille käigus selgus palju asju: minu massöör oli Istanbulis elav armeenlanna, kõrval toimetav pesunaine ukrainlanna, lisaks olid mõned türklannad, mõned Saksa turistid ja mina kui Eesti turist. Kõik me üritasime ühiselt lahendada Sofia Rotaru probleemi ehk siis: armeenlanna arvas, et Sofia Rotaru on pärit Eestist, eestlanna arvas, et Venemaalt, ukrainlanna aga kinnitas, et hoopis Moldovast, ning türklannad ei osanud antud küsimuses seisukohta võtta ja laiutasid nõutult käsi. Lisaks paistsid armeenlanna ja ukrainlanna olevat üsna nördinud mõtte üle, et ma alguses neid vene keele oskuse järgi venelannadeks pidasin – mõlemad kinnitasid kui ühest suust uhkusega, et nõukogude ajal oli neil igatahes vene keele hinne koolis kaks mis kaks, mille peale tundsin veidi piinlikkust oma vene keele oskuse üle ja tegin meelega mõned vead sisse, et neile kinnitada, et ma ise ikka tõepoolest vene rahvusest ei ole.

Trammid on Istanbulis vähemalt enamasti rahvast täis kiilutud. Ühel päeval sõitsime meeletult täistuubitud trammis ning otse meie vastas seisid noor tüdruk ja ilmselt tema vanaema, omavahel türgi keeles elavalt vesteldes. Vestluse käigus vaatasid mõlemad oma käsi ja randmeid, mis olid täis peenikesi punaseid kriime, ning selle peale vaatasime meie automaatselt oma käsi, mis olid täis samasuguseid, juba paranevaid punaseid kriime. Kõik, kellel on või on kunagi olnud kodus kassid, mõistavad nende kriimude tähendust ilma ühegi sõnata ja nii sugenes meie vahele keele-  ja kultuuribarjääre ületav täielik teineteisemõistmine ja ühtsustunne. Mõned keeled on universaalsed. Lingua franca, eksole.

Kokkuvõtteks, mida tegime talvises Istanbulis 4 päeva? Lisaks eelmainitule jõlkusime Galata sillal, vaatasime linna ja sillal õngitsevaid kohalikke kalamehi, imetlesime kahte maailmajagu ühendavat Bosphoruse silda, mis lööb õhtu saabudes värvilistes tuledes särama, lonkisime Istanbuli aasiapoolsel kaldal ja hingasime sisse kohalikku hõngu. Kolasime Grand Bazaaril (mis olevat maailma suurim siseruumides olev turg) ja vürtsiturul, ostsime eksootilisi teesid, lobisesime keeleoskajate kohalikega, kellest üks vürtspoodnik olevat elanud kaheksakümnendatel Tallinnas ja teine, praamil töötav mees, sõitis omal ajal kaubalaevadega mööda Läänemerd. Aastavahetust Istanbulis kuigi suurejooneliselt ei tähistata, ilutulestik oli üsna tagasihoidlik ja mingeid suuri rahvapidustusi kuskil ei silmanud. Millegipärast ei õnnestu mul juba mitmendat päeva lisada siia postitusse pilte, nii et seekord jääbki pildimaterjal puudu.

Eesti inimest huvitab ikka ja alati kõige rohkem ilm. Ilm oli keskmiselt +10 kraadi, mis oli päikeselisel päeval üsna meeldivalt kevadine, vihma ja tuulega aga pea sama ebameeldiv kui Eesti talv. Siinkohal teengi väga asjaliku ettepaneku Go Travelile, nimelt võiks te edaspidi sponsoreerida minu emigreerumist Tongale. Vastutasuks tasuta reportaažid ekvatoriaalvöötmest J Eksole?

Kala oli olnud hea, aga ma pole väga kala fänn, seega võtsin liha. Liha sees pidi olema Kaimak, aga oli hoopiski mingi kohupiima moodi asi. Mulle ei maitsenud. Sõin riisi ära ja natuke ka kohaliku saia, mille koorik on niii hea! Restorani poolt saime veel kõik tüki ülihead värsket keeksi, viigimarju(minu esimene kord neid proovida) ja põldmarja moodi marju. Väga head olid need viimased!

Paadisõiduga oli selline lugu, et meile pakuti 96 eurost trippi. Läksime siis küsisime huvi pärast ka teisest kohast, palju meile see maksma läheks ja meile öeldi, et kõik 4 täiskasvanut pluss kaks last läheks maksma tunniks ajaks 30 eurot. Lisaks 4 eurot maksev rahvusprgi pilet. Muidugi me läksime pigem 30 eurosele! Valisime selle viimase odavama reisi siis. See sai otsustatud toitu oodates. Mingihetk tuli aga selle 96 eurose tripi omanik meile lauaäärde ja hakkas meiega mölisema, et mismõttes me nii tegime, et käisime küsitlemas kus saaks odavamat reisi. Et nii pole sünnis ja see paat kuhu me lähme on illegaalne jne. Ühesõnaga konkurentsi pärast ollakse kõigeks valmis. Selleasemel, et pakkuda siis oma poolne odavam hind ta lihtsat sõimas meid. Me ei teinud väljagi, sest meil on õigus valida.

Koht, kus me sõime ja seda paaditrippi tegime oli ise selline väike külake. Liis ütles, et väikseim linn kus ta viibinud on. Palju kohvikuid, üks pood, palju paadikesi.

Paadiga sõites saime nautida imelisi vaateid, ujuda ÜLI soojas vees ( see mees ütles, et vesi on umbes 30 kraadi, tegelikult tundus, et on hoopiski 40), kuhu sissehüpates põhja ei saanudki kätte. Saime korjata jõekarpe, näha päikeseloojangut, mis loojus mägede taha ning nägime ka vesiroosidel istumas mõndasid linde, mida Eestis ei näe.

Hetkel käisin ületee poes, ostsime nektariine ja pirne ning häkin arvutis. Valvan ühesõnaga lapsi samalajal kui teised on Sutomores kokteile libistamas(ranna nimi).

Uskuge või mitte, aga hoolimata sellest, et kiivid, granaatõunad,mandariinid, sidrunid ja viinamarjad igal normaalsel Montenegrolasel hoovis kasvavad, siis me pole just eriti palju puuvilju söönud. Nüüd aga juba on meeletu isu ja sellepärast oligi vaja poodi värske järele minna. Nektariini kilo on 16 krooni umbes ehk siis 1, 02 eurot. Seega päris odav ju?
A, tegelt ükspäev sõime arbuusi, ma oleks tahtnud oma nautivat nägu näha!

Õhtul peale väikest õhtusööki – värske kartul, heeringas muna ja sibulaga – läksime linnapeale. Kuna sattusime Montenegrosse täpselt Balkanimaade kuumalaine ajal, siis päeval liigub väljas üsna vähe inimesi. Öösel aga on isegi 10 aastased väljas, mis meie jaoks Eestis on mingismõttes tabu. Siin aga liiguvad nad vabalt, ilma vanemateta ja meeletu rahvamassi sees. Ma ei tea, mina oma last küll ei julgeks välja lubada kottpimedas ja sellise meeletu rahvamassi ajal. Igaljuhul. . kõik kohvikud, baarid ja asutused on avatud, inimesi lõbustavad tänavatel miimid, klounid ja niisama käsitöölised. Mõnus melu! Umbes samasugune, nagu Pärnu ranna promenaad soojadel suveõhtutel. Ööbisime siis sellises parklas, sellise vaatega :

See on siis peatänav päeval, seega nagu näha. . inimesi just murdu ei ole.

.

Hetkel reisime oma kohutavast mustlaskülast ära, mille eest nad nõudsid meilt 26!! eurot! Kahju, et ma pilti ei teinud, kui rõve see oli. Nüüd oleme ühes ranna parklas ööbimas, mis on Budvast tagasi sõites mäest alla. Hea hommikul ju randa trippida :)

Siin on välidušid, nö kraanikauss nõude pesemiseks ja elektrit saab ka kasutada, et ventilatsioon ikka töötamas hoida. Ilma ei tule siin toime, sest palavus on meeletu. Lugesin õhtulehest, et sattusime siia just õigel ajal – Balkanimaade kuumalaine. Seda artiklit saab lugeda siit : http://www.ohtuleht.ee/440767

Üks pilt siis ka meie karavani termomeetrist näitamaks neid kraade siin. Lisaks veel pilt basiilikust, mille me siia kaasa võtsime, kuid kes on tänaseks juba surnud. Piparmünt sõi ta potist lihtsalt välja ja minetea, äkki tal oli isegi liiga külm :D

.