Kuna minu Euroopasse naasmine Filipiinide kaubalaevaga on saanud mõningaid tagasilööke (mind laevale võtta lubanud kaptenil on telefon juba pikemat aega väljas) ning poolakategagi ei lähe paremini (nemad lihtsalt ei vasta enam mailidele), siis otsin alternatiivset transporti.
Bulunkuli külakeses käisin eelmisel korral 2004. aasta sügisel. See on koht, mis astatega palju ei muutu. See on endiselt jumalast (või Allahist) mahajäetud paik natuke lääpas majadega. Inimesed on ikka needsamad vanakesed ja vägavanakesed. Olin võtnud kaasa oma 2004. aasta reisi pildid Bulunkuli küla elanikega. Hakkasingi nüüd alustuseks neid kunagi kohatud inimesi üles otsima.
Magasin ülihästi. Nägin undki, esimest korda vist siin mägedes. Nägin, et mu tütar Helena on hobune, kes meie telki sööb. Hakkasin hobust ära ajama. Siis raputas Helena mu ärkvele ja küsis, mis on, et miks ma teda telgist välja trügin. Hommikul ilus päiksepaisteline ilm. Aga sel korral see meid eriti ei rõõmusta. Eile õhtul siia saabunud [...]
Marco Polo kirjutas XIII sajandil Pamiiri mägede kohta: “See kõrgmaa laiub tervelt kahetestkümne päevatee ulatuses. Kogu selle aja sees ei ole leida ühtegi elamut ega mingit peavarju. Ränduril peab endal toidumoon kaasas olema. Kõrguse ja külma tõttu ei ole näha ühtegi lindu. Ja teadke, et kõva külma tõttu ei ole tuli siin nii hele ega [...]
Francis Chichester, mes kes sõituis esimesena üksinda ilma peatusteta ümber maailma, kurtis oma raamatu igal teisel leheküljel, kui raske tal on ja kui halb ta tervis on. Kui lugesin seda noore mehena, siis kirusin, et no mis sa lähed lähed sinna raskele reisile, kui nii põdur oled. Nüüd on mul endal aga natuke Chichesteri tunne – raske on [...]