Türkmenistan
Türkmenistan, kus käisin esimest korda, oli mingis mõttes päris heaks kokkuvõtteks kogu Kesk-Aasia eksootikast ja argipäevast, rikkusest ja vaesusest, moraalist ja silmakirjalikkusest. Pealinna majade fassaadid särasid puhtuses, aga juba mõnikümmend kilomeetrit väljaspool linna oli kõikjal vana armas idamaine laga. Sõnades ülistati korda ja seadusi, aga suure juhi Türkmenbaši uhkes hauakambris, teoreetiliselt riigi ühes pühamas paigas, [...]
Vaata kogu artiklit
Eile saime üle hulga aja jälle rongiga sõita. Istusime Samarkandis rongi „Registon“ ja pidime kolme ja poole tunni pärast olema Taškendis. Esimese klassi vagunites oli kupeed ehitatud kolme- ja kuukohalisteks mugavate istmetega kabinettideks, igas 2 televiisorit. Pilet maksis ca 150 eesti krooni. Kiiresti ja kenasti pakuti teed ja kohvi. Vagunites olid vaakumpeldikud (mis [...]
Vaata kogu artiklit
Kõndisime täna Oleviga eraldi mööda Taškenti. Mina fotografeerisin, Olev käis mööda mošeesid ja intervjueeris muslimeid.
Jõudsin paari tunni eest hotelli. Äsja peatus me võõrastemaja ees miilitsaauto ja sellega eskorditi koju ka Olev Remsu.
Olev oli otsustanud sõita Taškendi metrooga. Ja ühte kenasse metroojaama jõudes hakkas ta seda oma pisikese seebikarbiga pildistama. Ja siis ta luuraja pähe Usbeki [...]
Vaata kogu artiklit
Samarkandi jõudsime 16. jaanuari hilisõhtul. Üks Kesk-Aasia suurim turismimagnet tundus olevat täiesti välja surnud.
Meie teejuht Samarkandis – vene poiss Denis – näitas meile veidi enam kui 100 aasta vanuseid fotosid linnast. Üsna lagunenud mošeed, varemetes medresed, saviagulid. Olev oli siin 30 aastat tagasi. Mina 5 aastat tagasi. Olev arvas, et 30 aasta eest nägi linn [...]
Vaata kogu artiklit
Pamiiri maantee on meil nüüd siis kiirkorras läbitud. Minul ja Olevil teist korda (eelmised korrad olid vastavalt 5 ja 30 aastat tagasi), Helenal esimest korda. Ja talvel on selle hullumeelsuse kindlasti ette võtnud vähesed. Maantee kulgeb ametlikult Ošist Horogi, tema pikkus on 729 km, suurem osa tast on kõrgemal kui 3000 meetrit merepinnast.
Vaata kogu artiklit
12. jaanuari hommikul meie Niva Sarõi-Tašis ei käivitunud. Niva oli ju omal ajal suure nõukogude autotööstuse väike ime, iga peaagronoomi unistus, aga näe looduse vastu ei saa temagi. Külm, neetult külm. Ahmat soojendas autot kell 1 öösel ja proovis siis uuesti kell 4, aga oli juba hilja – auto oli jäisest ilmast kange. Võttis kolm [...]
Vaata kogu artiklit
Kirgiiside (või peaks ütlema kõrgõõzide?) külla Sarõi-Taši (3250 m üle merepinna) jõudsime 11. jaanuari õhtul kella kaheksaks. Olime Ošist sõitu alustanud juba kella kahe paiku päeval, aga umbes poole trassi peal lagunes vene džiip Niva pidurisüsteem. Meie sohver, usbek Ahmat, püüdis asja omal jõul parandada, aga üks polt jäi puudu. Õnneks sõitis mööda veoauto, mille [...]
Vaata kogu artiklit
Mina ja Remsu, kaks, kes peavad end suurteks ränduriteks, käisid Karakolis tõsiselt suure ränduri – Nikolai Prževalski – haual. Prževalski suri oma viienda Kesk-Aasia ekspeditsiooni eel 1888. Ekspeditsiooniriietes Prževalski maeti Issõk-Kuli järve kaldale, umbes 12 km praeguse Karaköli linnakese keskusest, kohas mida kutsutakse Pristan Prževalsk (Prževalski kai). Karaköl kandis pikka aega Prževalski nime. Tsaarivalitsus püstitas [...]
Vaata kogu artiklit
Sõit Almatõst Karakoli sujus üsna lihtsalt. Kell pool neli hommikul startisime kesklinna kahetoalisest korterist, mille olime ööpäevaks rentinud (ca 40 USD) ja asusime Nikolai ja ta sõpradega, kokku kolme džiibiga, teele. Sõitsime marsruudil Tšilik-Kegen-Karakura-Tup-Karakol.
Vaata kogu artiklit
Eks meid vaadatakse siinkandis ikka ysna naljakate nagudega – milline turist siis talvel Kõrgõzstani ja eriti veel Pamiiri maanteele tuleb! Oleme joudnud viimaste paevadega labida marsruudi Almat6-Karakol-Balõktšõ-Kõzõl-Suusamõr-Osh. Kylma on olnud vahepeal yle 30 kraadi, aga siiani on ninad ja varbad kenasti kere kyljes kinni.
Vaata kogu artiklit