Türkmenistan, kus käisin esimest korda, oli mingis mõttes päris heaks kokkuvõtteks kogu Kesk-Aasia eksootikast ja argipäevast, rikkusest ja vaesusest, moraalist ja silmakirjalikkusest. Pealinna majade fassaadid särasid puhtuses, aga juba mõnikümmend kilomeetrit väljaspool linna oli kõikjal vana armas idamaine laga. Sõnades ülistati korda ja seadusi, aga suure juhi Türkmenbaši uhkes hauakambris, teoreetiliselt riigi ühes pühamas paigas, kus pildistamine on keelatud, lasid sõjaväevormis mehed mõne dollari eest ikka fotosid klõpsida. Räägitakse rahva armastusest oma uue presidendi vastu, aga igal õhtul, kui president koju sõitis, aeti linna peatänavalt, kust ta auto läbi sõitis, eemale kõik inimesed. Kesk-Aasia on kohati arusaamatu ja müstiline paik.

Teejuhid Kesk-Aasiasse

Minu esimeseks teejuhatajaks Kesk-Aasia müstika juurde oli kunagi Lennart Meri reisiraamat „Kobrade ja karakurtide jälgedes“ (1959). Ulug-begi medressee, palvetavad muslimid Gur-i emiiri mausoleumis, Tjan-Šani mägede vaikus, parandžaa-taguse maailma salapära – kõik see, haaras noore lugeja, kel polnud sellisest maailmast aimugi, täiega endasse.

Nüüdki toppisin Meri raamatu enne Moskva rongile tormamist seljakotti. Aga juba Almatõsse jõudes oli kott muust kraamist ja teelt kogutud uutest raamatutest nii raskeks muutunud, et saatsin „Kobrad ja karakurdid“ vaid põgusa sirvimise järel postipakiga koju tagasi. Ei olnud ses raamatus enam seda endist sära. Pigem jäid sel korral silma laused: „Matkasport õpetab tunnetama nõukogude rahva tööpaatost“, „Venemaaga liitumine kujunes usbeki rahvale suure progressiivse tähtsusega sündmuseks“ ja muu taoline natuke pealiskaudne ja natuke kohustuslik kraam. Siiski – päris vana ajalugu tasub Meri raamatust endiselt lugeda, uuema aja sära tuleb aga kohapealt ise otsida.

Olen Kesk-Aasia huvilisena leidnud selle regiooni kohta tõsiselt naljakaid kirjutisi. Kunagi ostsin näiteks Londonist, Briti muuseumi kõrval asuvast Idamaise spetsialiteediga raamatuantikvariaadist muude teoste kõrval ka Briti kommunistide Zelda ja William Peyton Coates’i reisiraamatu „Soviets in Central Asia“ (1951). Venemaal sündinud Zelda Kahanist (abielludes Coates) sai 20. sajandi algul Inglismaal vägagi tuntud sotsialist ning seejärel, 1920. aastal, Suurbritannia kommunistliku partei üks rajajad. Mõned tema toonased artiklid on netist täitsa leitavad.

Autorid loevad ei-tea-kust võetud statistika põhjal üles, palju on Kesk-Aasias koole, kui palju kaevureid, kui palju on kaevatud kanaleid ja kui palju kasvatatakse puuvilla. Ja järeldus on lamedalt propagandistlik – nõukogude Kesk-Aasias ei kasutata sünnitöölisi, inimesed on vabad ja on üles ehitanud õitsva riigi. On siiski üks teema, mida briti kommunistid oma teoses päris huvitavalt ja mitmekülgselt lahkavad – rahvusküsimuste sasipundar ja venelaste domineerimissoov idas. Siiski leitakse, et asjad olid halvasti tsaari ajal, aga nüüd, kui Stalini päike paistab üle maa, on rahvusküsimus lahendatud, selle tõestuseks tsiteeritakse Stalinit ja ka kohapealseid parteijuhte. Tõsi on, et bolševike edu Kesk-Aasias tugines nii Mihhail Frunze kõrilõikajatele kui ka esialgsetel lubadustel rahvuslikule enesemääramisele ja usulisele sallivusele. Mõlemas olulises punktis olid suurvenelased Kesk-Aasia rahvaid rohkem kui poole sajandi vältel masendavalt alandanud. Ja nõnda langesid nii kohalikud elanikud kui ka nende elu kajastama sõitnud britid kergesti Lenini ja teiste bolševike lubaduste ja kõnede võrku. Ilusad sõnad mandusid tegelikkuses kiiresti nõukogude kuritegelikuks argipäevaks. Kesk-Aasia elanikke sunniti loobuma oma usust ja ajaloost, sunniti kirjutama neile võõras kirillitsas, sunniti astuma ühismajanditesse ja korraldama ümber loodust, nende rahvaste etnilisi asualasid arvestamata tõmbas Stalin riigipiire (parimaks näiteks Fergana oru jagamine), mis süvendasid pingeid ja viisid muu hulgas näiteks Oši ja ümbruskonna veresaunani 1990. aastal.

Kesk-Aasia teemadel on sõna võtnud ka paar väljapaistvat eestlast. Esimene eestlane, kel Kesk-Aasiaga märkimisväärne seos, oli rahvusvahelise õiguse professor ja Tsaari-Vene diplomaat Freidrich Fromhold von Martens. Rahvusvahelise õiguse professor, perestroika-aegse N-Liidu juhtide nõunik ja Eesti Vabariigi diplomaat Rein Müllerson on kirjutanud väga huvitava artikli „Kesk-Aasia suured mängud: Martensi ajad ja tänapäev“, kus näitab, kuidas suur Aafrika kolonisatsiooni vastu võitleja Martens on täiesti rahul sellega, mida saatis Venemaa korda Kesk-Aasias. Martens, kes oli Vene välisministrite ja tsaar Nikolai II nõunik, kirjutas oma raamatus „Venemaa ja Inglismaa Kesk-Aasias“ (1880) sellest, et Venemaal (ja ka Inglismaal) on Kesk-Aasia rahvaste tsiviliseerimise missioon. Sellist missiooni ei näinud ta aga miskipärast Aafrikat koloniseerivate riikide puhul, seal ta koloniseerimist taunib, Venemaa puhul õigustab.

Rein Müllerson ise töötas 2004-05 ÜRO nõunikuna Kesk-Aasias. Tema raamat „Central Asia: A Chessboard and Player in the New Great Game“ (2007) on üks parim kaasaegne ülevaade regioonist. Müllersoni teoses huvitavalt põimuvad akadeemiline käsitlus ja osalusvaatlus.

Minu ja Olevi reisi üheks eesmärgiks oligi lisada Kesk-Aasiast kirjutatu hulka veel üks raamatuke, reisikiri taastärganud islamimaailma kohta.

Kesk-Aasia piire võib tõmmata mitmeti

Näiteks 10 aastat tagasi ilmunud Central Asia Lonely Planet kõneleb Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Usbekistanist, Tadžikistanist, Türkmenistanist, Afganistanist ja Hiina Xinjiangi provintsist. 2007.a. LP on aga Afganistani ja Hiina välja jätnud. Geograafid lisavad viiele endisele N. Liidu liiduvabariigile sageli veel Afganistani, Mongoolia, Lääne-Hiina, Tiibeti, Sise-Mongoolia, Lõuna-Venemaa tepid, India Jammu ja Kašmiiri osariigi, Põhja-Pakistani, Loode-Iraani. Ühtest ja väga selgelt kokkulepitud piiritlust siin olemas ei olegi. Üha enam kaldutakse Euroopas ja mujal Läänes siiski sinnapoole, et Kesk-Aasiaks nimetatakse viit endist liiduvabariiki. Neis riikides endis ja Venemaal kuuleme aga tihti ka määratlust „Kesk-Aasia riigid ja Kasahstan“, mis asetab viimse seega teatud eristaatusesse.

Muidugi on neis riikides palju erinevat, on aga ka üliolulised siduvad elemendid.

Tähtsaimaks ühendajaks on islam

Islam on olnud kogu selle regiooni valdav usund alates juba VIII sajandist. Ka nõukogude ajal ei suudetud „religioosset pimedust“ rahvast päris välja juurida. Kuigi enamus mošeesid hävitati, jätkati palvetunde salaja kodudes või teemajades. Säilisid matusekombed ja ümberlõikamise tava. Kõige rängem aeg islamivaimulikele ja nende järgijatele oli 1930. aastail, mil tapeti palju vaimulikke, hävitati kirjandust, suleti pühapaiku. Teise maailmasõja ajal leevendas Stalin oma religioonipoliitikat. Nii kutsuti näiteks ellu ka Kesk-Aasia Muslimite Vaimne Ametkond (keskusega Taškendis), mis, küll Moskva karmi järelvaatamise all, sai islamitraditsioone mingil määral elus hoida. Muidugi kohtab siin ka palju fanaatilist või väga rumalat usku. Üks meie tore teejuht rääkis näiteks pikalt, kuidas islamiteadlased on välja uurinud, et sealiha kahjustab inimeste närvisüsteemi, muudab meid õelaks ja tekitab metsikuid tundeid. Kasahstani muslimite vaimse juhtkonna pressiesindaja Ongar Omirbek rääkis aga põlevate silmadega sellest, kuidas kogu maailmas peaks kehtima kord „üks riik – üks usk“. Et Kasahstanilegi oleks palju parem, kui seal poleks õigeusklikke, katoliiklasi, evangeliste ega mingi muu usutunnistusega inimese peale muslimite.

Kõige rohkem radikaalseid muslimeid võib muidugi kohata Tadžikistanis, mis erineb teistest Kesk-Aasia riikidest ka oma keelelis-kultuurilise kuuluvuse pooles, olles lähedasem pärsia, samal ajal kui teised kuuluvad turgi keelkonda ja ka kultuuriruumi. Tadžikistani kodusõda (1992-97), mille valusad vermed on siiani näha, oli ju samuti suuresti võitlus mõõduka ja radikaalse islami vahel (ehkki jõujooni oli teisigi – klannikuuluvuse järgi näiteks).

Kõikjal võib näha uusi mošeesid, millest paljusid on aidanud ehitada Araabia riigid, aga ka ismailiitide liidrid või hiina muslimid. Ka paljud noored mullad on saanud haritust välismaal.

Ühiseks märksõnaks on olnud ka venestamine

Venemaa aktiivne huvi piirkonna vastu algas XVIII sajandi esimesel veerandil, Peeter Suure aegadel. 1713-16 läkitas Peeter Hiivasse ekspeditsioonid, mida juhtis kabardiinist vürst Aleksander Bekovitš-Tšerkasskiga, sünnipärane muslim, kes oli vastu võtnud ristiusu. Bekovitš-Tšerkasski pidi uurima, kas Oxuse ääres leidub kulda ning kaardistama Kaspia idarannikut. Vürtsi viimaseks ülesandeks oli võita Hiiva khaani usaldus. Aga kui ta linna sisenes, siis tapeti enamus venelaste ekspeditsioonist ning juhi pea saadeti kingiks Buhhaara emiirile ja kehast tehtud topis pandi rahva lõbustamiseks väljanäitusele. Ka Peetri Pärsia sõjakäigu esialgne edu, oli lühiajaline.

Venelased ei jätnud aga teemat unarusse. XVIII sajandi keskel olid kasahhid sunnitud Venemaa poole pöörduma ja oma vaenlaste vastu kaitset paluma. Ja „kaitsmise“ varjus algas vene kolonisatsioon kasahhide maal. Vernõi kindlus (praegune Almatõ) sai üheks edasiste rünnakute algpunktiks, mitmed edasised luure- ja maadeavastusekspeditsioonid Hiinasse, Mongooliasse, Tiibetisse jm Tsentraal-Aasiasse, näiteks Nikolai Prževalski omad, lähtusidki praegustelt Kasahstani ja Kõrgõzstani territooriumitelt. Kasahhide ja kirgiiside venestamine läks Kesk-Aasia liiduvabariikides kõige edukamalt. Kasahstanis on näiteks ametis kasahhi nimedega ministreid, kes kasahhi keelt ei oska. Aga noorem põlvkond hakkab siiski orientatsiooni muutma, üks kohalik mees viskas nalja, et „need, kes on optimistid, õpivad inglise keelt, need, kes pessimistid, õpivad hiina keelt“. Kohe pärast kaukaasia rahvaste alistamist XIX sajandi keskel, pöördus Venemaa taas Kesk-Aasia teema poole. 1860. aastail vallutati Buhaara, Taškendi ja Samarkandi khaaniriigid, järgmisel kümnendil alistusid ja Hiva ja Kokand. Kesk-Aasia ühendamine Venemaaga viidi võiduka lõpuni XIX sajandi 90ndail aastail, mil tsaariarmee hõivas Ida-Pamiiri. Venelaste massilisem sisseränne algas sajandi viimasel kümnendil, kui valmisid esimesed raudteeühendused.

Nõukogude võimu ja vene rahva kiitust kohtab Kesk-Aasias igal sammul. Venelased on siin tõepoolest kohalike poolt austatud kui kultuuritoojad. Võrdlusena pakutakse: „Vaadake, mis on toimunud Afganistanis ja Pakistanis. Meiega oleks asjad samamoodi, kui venelaste asemel oleks tulnud inglased.“

Tuleb vist küll nõustuda nendega, kes kinnitavad, et Kesk-Aasia naistele oli nõukogude võim suureks kergenduseks. Nõukogude Kesk-Aasia oli naiste paradiis (ilma irooniata!), kui seda naaberriikide naiste seisundiga võrrelda. Ainult et kas seda ühte sovettide plussi saab kuidagi ülejäänud miinustest eraldada? Pikka aega peeti suureks plussiks näiteks ka seda, et Kesk-Aasia puuvillapõllud on uute kanalite abil hästi kastetud ja saagikus tohutult tõusnud. Nüüd, kui Araali merd nende irrigatsiooniprojektide tagajärjel enam ei ole, on ka plussist vähe alles jäänud.

Ma ei tea, kui palju on ses jutus tõtt, aga väga mitmed islamivaimulikud, kellega vestlesime, rääkisid sellest, et paljud vede rahvusest inimesed on viimasel ajal pöördunud islami poole.

Erinevused riikide vahel

Üks olulisemaid muutusi on viimase kümnekonna aastaga toimunud Türkmenistanis. See oli Allahist mahajäetud paik, kus kommunistlikule ladvikule kuuluvatel puuvillapõldudel töötasid sisuliselt sunnismaised orjad. Selle rahva eneseteadvus on seoses majandusliku sõltumatuse saavutamisega määratult tõusnud. „Nüüd räägime Putiniga nagu võrdne võrdsega, Medvedjev sõidab meie juurde Ašabadi, kui tal midagi vaja, me ei pea enam alandlikult Moskvas käima,“ kinnitas meile turkmeenist autojuht. Ašabadi peatänav, kunagine Stalini nimeline prospekt, on saanud täiesti uue näo. Või täpsemalt öeldes on vanale näole uus kate peale tõmmatud – Stalini aegsed majad on kaetud kallite marmorplaatide ja moodsate plastakendega. Ausalt öeldes tundus see aga kuidagi inimlikumgi kui Astana tutt-uued kivimonstrumid, mis küll projekteeritud maailmakuulsate arhitektide poolt, aga mil pole mingit hinge ega terviklikku loogikat.

„Kumb president on parem – Türkmenbaši (Saparmurat Nijazov, suri 2006) või Gurbangulõ Berdõmuhhamedov?” proovisime kohalikelt uurida. “Mõlemad on maailma geniaalseimad presidendi,” tuli kõikal vastus kui ühest suust. Nõukogude Liitki olevat lagunenud tänu Nijazovi targale poliitikale.

Samasugust eufooriat võib kohata ka rikastes Usbekistanis ja Kasahstanis. Viimase uhkel ja kõledal pealinnal Astanal ei näe ma muud funktsiooni, kui olla monumendiks rahva isale Nursultan Nazarbajevile.

Samas on vaese Kõrgõzstani elanike enesehinnang allpool igasugust nulli. Neid peetakse kasahhide väikevendadeks, nad ise peavad oma riiki hädiseks ajaloota moodustiseks, mida riigijuhid ja välismaalased (Kanada kullakaevandusfirma Centerra Gold näiteks) armutult lüpsavad.

Kõrgõzstan ja Tadžikistan rabelevad ilmselt veel pikka aega sisemiste vastuolude ja majanduslike raskuste mädasoos.

Balõktši (endine Rõbatši) linnakeses, Issõk-Kuli läänetipus pole praegu elektrit südaööst varahommikuni. Aga see on ikkagi palju parem tulemus, kui eelmisel aastal, mil linn oli elektriga varustatud vaid kolm tundi ööpäevas. Murgabi asulas Pamiiri mägedes on ühel päeval elekter pooles asulas ja teisel päeval teises pooles. Äsja tõusis elektri hind Kõrgõzstanis ja sellega seoses on läinud lakke ka kivisöe hinnad, millega enamik maarajoonide inimesi oma ahju kütavad. Paljud inimesed Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis kurtsid, et elu oli vanasti parem. Nõukogude ajal muidugi palju parem, aga ka viis aastat tagasi oli parem kui praegu. Mõned arvasid, et üks ja sama jama on viimased 15 aastat olnud (tadžikid muidugi tänavad jumalat, et kodusõda on läbi ja praegu ka uut sõda kusagilt ei paista). Aga seda, et praegune elu varasemast parem oleks, ütlesid küll vaid üksikud noored inimesed.

Üks regiooni ühine teema on klannikuuluvus ja korruptsioon

Korruptsiooni ja riigivargust näeb kõigis neis riikides, seda tunneb kõikjal, igal sammul. Tavaelus paistab see kõige rohkem silma liiklusmiilitsate tegevuses, bussipiletite mittesaamises, kõikvõimalike dokumentide võltsimises. Poliitika ja riigiametnik on tõelise põlguse- ja samas ka hirmu allikas. Inimõigused on teema, mida neis paigus on võõral parem mitte puudutada. Ameeriklased proovisid 2005 seoses Andidžoni veresaunaga, ilma pikema jututa käskis president Islam Karimov jänkidel olulisest õhuväebaasist K2, mida kasutati alates Afganistani operatsioonide varustamise jaoks, kuue kuu jooksul kaduda.

Inimõigustest, muu hulgas opositsionääride keetmisest püüdis rääkida ka briti suursaadik Usbekistanis Craig Murray, kes aga seepeale kiiresti Londonisse tagasi kutsuti (tasub lugeda ta hiljem kirjutatud raamatut „Murde rin Samarkand“).

Klannikuuluvuse näidetena on muidugi klassikalised sealsete riigijuhtide endi perekonnad. Endine NLKP keskkomitee poliitbüroo liige Islam Karimov on parim näide Kesk-Aasia igavestest valitsejatest. Karimovist sai Usbeki kompartei juht juba 1989. aastal, 1990 manööverdas ta end Usbeki NSV presidendiks ja siis edasi juba iseseisva riigi juhiks. Värvikas tegelane on ka Gulnara Karimova, president Karimovi vanem tütar, kelle tohutud äri- ja poliithuvid on tekitanud arusaadavaid küsimusi Gulnara on praegu Usbekistani esindaja ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures Genfis. Tema glamuurse kodulehekülje leiab siit: http://gulnarakarimova.com/en/ .

Oma nooremast tütrest Lola Karimova-Tilljajevast on isa teinud riigi esindaja UNESCO juures ja tütar tegeleb põhiliselt heategevusorganisatsioonide promomisega. Tema kodulehekülg on õe omast märksa tõsisem, aga umbes sama edev: http://www.lolakarimova.com/ .

Kasahstani president Nazarbajev andis ühe oma tütre naiseks Kõrgõzstani presidendi Askar Akajevi pojale. Kui Akajev aga 2005 oli sunnitud kodumaalt Moskvasse põgenema ja taas Moskva Ülikoolis füüsikaprofessoriks hakkama, sai ka noorte armastus läbi. Kuna Nazarbajevil poegi ei ole, siis oodatakse uut riigijuhti tema tütrepojast. Ja see on normaalne ja tavaline ja kui eurooplane selle üle muigab, vaadatakse teda kui mõistmatut looma – haritumad ütlevad, et „meie rahvale ongi sellist autoritaarset süsteemi vaja“, rumalamad peavadki seda „rahva isade“ süsteemi ainuõigeks valitsemisviisiks. Ja paradoksaalsel kombel on Kesk-Aasiasse alles jäänud venelased (1990. aastail lahkus neid väga palju) esindamas demokraatlikku ja dissidentlikku vähemust.

Venelased asenduvad hiinlastega

Üks uus märksõna on Kesk-Aasiasse kindlasti viimaste aastatega lisandunud – hiinlased. Kui veel viie aasta eest räägiti põhiliselt Türgi mõjust Kesk-Aasia majandusele ja ideoloogiale, siis täna kõnelevad kõik Hiinast. Hiinlasi on näha tänavapildis, silma paistavad nende restoranid, karaoke-baarid, hotellid. Kui venelasi omal ajal, ja osati veel praegugi, armastati ja austati, siis hiinlasi kardetakse. Kohati kardetakse päris paaniliselt. Üks haritud kirgiis ütles päris murelikult, et „venestamisele suutsime me enam-vähem vastu panna, aga mis sellest survest alles jäi, selle hävitavad hiinlased lähima 50 aastaga“. Hiinlased ehitavad maanteid (Kõrgõzstanist ja Tadžikistanist Hiinasse) ja raudteid (Kasahstanist Hiinasse), gaasitrasse (Türkmenistanist Hiinasse). Avatud on uued piiripunktid, tühjade konteineritega veoautod vuravad piirile ja tulevad sealt täislastis tagasi (massipiirangud veoautodele puuduvad).

Meie reisi kontrastid

Ega vist miski ei peibuta turisti rohkem kui kontrastid. On ju eriti põnev, kui ühe reisiga saad kätte ühe skaala erinevad otsad. Kesk-Aasiaski on mitmeid ülipõnevaid kontraste. Vaesed külad ühelt poolt ning nafta- ja gaasirikkad linnad teisalt. Iidne islamikultuur ja labane kultuuritus. On kõrged ja külmad mäed ning tasane ja palav kõrb näiteks.

Meie saime seekordsel reisil eelkõige külma. Kui liikusime Pamiiri maanteel – 729 kilomeetri pikkusel mägiteel Ošist Horogi, enamus teest kõrgemal kui 3000 meetrit – näitas termomeeter mitmel hommikul üle miinus 30 kraadi, millele lisandus mägede jäine tuul. Autod ei käivitunud, linnud langesid surnult maha, inimesed liikusid teosammul. Kuigi sel aastal oli mägedes lund tavapärasest vähem, olid teed kohati raskesti läbitavad ja ülilibedad. Vahetult enne kõrgeimat – Valge hobuse – kuru (4655 m) otsustas meie Niva iseloomu näidata ja mootor üürgas, ent masinal edasiliikumiseks jõudu polnud. Ühesõnaga – vene džiip käitus nagu kohalik eesel. Meie usbekist autojuht Ahmat, kelle olime Kõrgõzstanist leidnud, et ta meid Tadžikistani sõidutaks, vandus kõige mahlakamas mattide keeles kapoti all. Kuna reisisin lisaks Olevile veel koos oma teismelise tütrega, hakkas mul üle hulga aja hirm – kas tasub ikka selle vana romuga siit libedatelt mägedelt alla sõitma hakata.

Avaldasin Ahmetilegi oma kõhklusi. „Kurat, pimedaks hakkab minema. Meil ei ole kuhugi tagasi sõita, mäletad, kui kaugel lähim küla – Karakol – on? Kohe autosse ja sõidame edasi, muidu tuleb hakata siin öösel sooja saamiseks autokumme põletama!“ Jah, autokummide põletamine poleks meid siin öösel ellu jätnud. Ma ei taha mõelda, mis oleks saanud, kui auto seal mägedes, kus õhtul ja öösel liiklus täiesti puudus, katki oleks läinud.

Kobisime Nivasse. Veerand tunni pärast olime üle kuru ja enam vähem sileda maa peal, ainult et neli kilomeetrit üle merepinna. Olime selle veerand tunni jooksul näinud üht imeilusat päikeseloojangut. Ja vist kõik autosolijad olid mõelnud, et kui ilus ja kui hirmus võib korraga olla.

Paar tundi veel ja istusime Murgabis soojas tares. Peremees Suhrob kallas rohelist teed ja murdis valget leiba.

Kurbloolus on aga see, et rong hilines teel üle 45 minuti raudtee kehva seisukorra tõttu. Jälle näide sellest, et ilus vagun üksi ei sõida, vaja on ka kaasaegset infrastruktuuri. Tuleb siiski tunnistada, et Usbeki raudteevõrk on viimastel aastatel märkimisväärselt arenenud, ehitatud on uusi liine lõuna suunas, rongid sõidavad Iraani ja Afganistani.

Sõiduaja sisustasime mõistagi kupeeklaaslastega suheldes. Peale Helena, Olevi ja minu olid meie kupees veel kaks edukat ettevõtjat ja üks juudi-juurtega naisterahvas. Kõik algas kenasti ja soliidselt. Tundus, et meil on taas vedanud – oleme sattunud väga haritud ja infoküllasesse seltskonda. See, et liitrine viinapudel lauale käidi, tundus ka soveti raudteekombeid arvestades loomulik. Inspireerituna minu nimest, alustati vestlust vana-Rooma ajaloost – Titus Flaviusest, Rooma-aegsest teedevõrgustikust ja maailma jagunemisest sellest ajast, kui muslimid VIII sajandil Hispaaniasse tungisid. Selgus, et kupeekaaslased-ettevõtjad (firmaomanik ja tema abi) tegutsevad haridusvallas – tehakse ja organiseeritakse kõike (raamatud, õppevahendid, koolide sisustused), mis koolidega seotud. Ja riiklikku tellimust on kõvasti, sest president on kuulutanud haridusprogrammi usbeki rahva olulisimaks prioriteediks. Antiikajast lähiajaloo poole liikudes sai selgeks, et meie vaadetes ja teadmistes on palju erinevusi. Eks seegi iseenesest ole ju loomulik. Aga esialgne viisakuse ja intelligentsuse mask hakkas vähehaaval kaduma.

Olev teadupärast ei joo üldse, mina ikka tipsutasin moe pärast kaasa, aga kui esimene pudel tühjaks sai, olid kohalikud mehed kuraasi täis ja selgitasid meile läänemaailma tühisust ja hommikumaa üleolekut Läänest. Mõndagi oli nende jutus ju õigetki (Lääne tarbimisühiskonnast ja hingelisest tühjusest), aga toon ja alatoon olid juba üsna ebameeldivad. Kinnitati igavest sõprust Kesk-Aasia rahvaste ja sinna kultuuri toonud vene rahva vahel ja kohe küsiti, miks meie venelasi ei armasta ja miks pronkssõduri lammutasime. Ja miks me toetame Georgiat, keda poleks tänaseks enam olemaski, kui vene vennad neile türklaste vastu appi poleks tulnud. Ja stalinlikud küüditamised ja tapmised polevat olnud nii massilised midagi nagu mõned arvastavad rääkida. Selle jutu peale sain juba mina nii pahakseks, et Helena ja Olev pidid mind käisest sikutama.

Kui omamaise kiitusega jõuti juba päris taevasse, sekkus vestlusse aktiivsemalt ka meie nais-kaaslane, kes märkis kurvalt, et need kaks meest ja tema elaksid nagu kahes täiesti eraldi riigis. Kui mehed oma valjuhäälses jutus enam teisi tähele ei pannud, rääkis naine, et kogu Samarkandi juudi kogukond on praktiliselt lahkunud ja kuulsatest Buhhaara juutidest pole enam midagi järele jäänud, need, kes veel alles, on täielikult islamiseerunud. Kuigi sõnades kinnitavat usbekid suurt rahvaste sõprust, ollakse tegelikult teissuguste suhtes üsna sallimatud, vaadaku me näiteks kas või seda, kuidas on käitutud Lõuna-Usbekistanis elanud tadžikkidega.

Lauda löödi teine suur viinapudel ja vaidlus võttis üles järjest suuremaid tuure. Aga masinad jooksid tegelikult juba tühikäigul, sest laused jäid poolikuks ja mõtted segaseks. Mingil hetkel saabus melanhoolne faas, suruti vestluskaaslaste käsi, prooviti kaela langeda ja pisartest polnud palju puudu. Lõpuks jõi firmaomanik ühe hooga klaasitäie viina „meie isakese, president Islom Karimovi“ terviseks ja jäi viie minuti pärast magama, pea assistendi õlal.

Siis sattus hoogu tema tentsik, kes püüdis kõrvalistuvale naisterahvale külge lüüa. Kui see ilmselgelt ebaõnnestus, sai naine ehtsate asiaatlik-matcholike solvangute osaliseks („Sa oled tühi koht, sa ei vääri, et ma sinuga räägiks, parem, kui me poleks kohtunud“ jne, kui Moskva Riikliku Ülikooli haridusega naine ja Helena seepeale kupeest väljusid, teatas mees, et tegelikult olevat tegu lihtsalt ühe Samarkandi litsiga). Nii said pooleteist tunniga kahest haritlasest ilased lällajad.

Hommikul kontrollisin internetist – firma, mille omanikuga koos sõitsime on tõepoolest lihtsasti leitav ja paistab silma tublide tulemuste ja mitmete sponsorprogrammidega.

Jõudsin paari tunni eest hotelli. Äsja peatus me võõrastemaja ees miilitsaauto ja sellega eskorditi koju ka Olev Remsu.

Olev oli otsustanud sõita Taškendi metrooga. Ja ühte kenasse metroojaama jõudes hakkas ta seda oma pisikese seebikarbiga pildistama. Ja siis ta luuraja pähe Usbeki Rahvusliku Julgeoleku agentide poolt kinni nabitigi. Ülekuulamised ja süüdistused olid autoritaarsele riigile kohaselt põhjalikud ja võtsid kokku neli tundi. Ei tohtinud kasutada telefoni ega kutsuda konsulaarabi. Nagu meile eile keegi ütles, on Usbekistanis iga tsiviilisiku kohta üks ment, nuhk või sõjaväelane.

Sellest episoodist näib tulevat üks groteskne lehekülg Remsu reisiraamatusse.

Homme lendame Türkmenistani – riiki, kus teatakse, mis diktatuur tegelikult on.

Meie teejuht Samarkandis – vene poiss Denis – näitas meile veidi enam kui 100 aasta vanuseid fotosid linnast. Üsna lagunenud mošeed, varemetes medresed, saviagulid. Olev oli siin 30 aastat tagasi. Mina 5 aastat tagasi. Olev arvas, et 30 aasta eest nägi linn välja veel palju kehvem, kui saja aasta tagustel fotodel. Mina pean aga kinnitama, et viie viimase aastaga on Samarkand tohutult muutunud. Positiivselt muutunud. Palju arhitektuurimälestisi (eriti siinne panteon, paljude palverännakute sihtmärk, Šahr-i-Zindah) on väga hästi restaureeritud, tolmustest linnatänavatest on saanud kenad alleed, Registani ümbrus (kus asuvad kolm üliuhket medresed) on muudetud avatud vaadetega turismiatraktsiooniks, viinatehase asemele Guri Amiri mausoleumi kõrval (kuhu on maetud Timur, tema kaks poega ja kaks pojapoega) on rajatud ilus park, Siabi bazaar on saanud uue ja puhta väljanägemise. Muutunud on ka see, et Timuri hauakambrisse, mis asub valitseja mausoleumi keldrikorrusel, ei saa enam ühe dollari eest sisse. Väidetavalt ei saa sinna isegi 100 dollari eest, nüüd olevat kord majas. Korra on loonud muidugi president Karimov isiklikult.

Samarkand on vaieldamatult Kesk-Aasia ajalooline süda, siin peaks vähemalt korra ära käima igaüks, kes selle piirkonna aja- ja kultuuriloo vastu huvi tunneb. Väidetavalt on linn 2750 aastat vana (mõned ajaloolased kahtlevad küll selles hiljuti avaldatud uues vanuses), selle aja sisse mahuvad Alksander Suur ja tema India sõjakäiku sammuv armee, Tšingis-khaan ja mongolid, Timur, tema meeskond, naised ja järeltulijad, Buhhaara emiirid, bolševikud (kes tegid Samarkandist 1924 ajutiselt Nõukogude Usbekistani pealinna). Timuri aegne hiigel-impeerium hõlmas maa-ala, kuhu tänapäevaste poliitiliste piiride mõistes mahub üle 20 riigi. Timurit austatakse siin kui pooljumalat. Teda austatakse muide ka Venemaal, kuigi ta paaril korral Moskvat ründas. Austatakse aga seepärast, et Timur valmistas XIV sajandil peavalu Venemaa tollasele suurimale vaenlasele Tahtomõšile, andes seega Venemaale võimaluse end koguda ja end lõpuks mongoli-tatari ikke alt vabastada.

Aga lisaks karmile poliitilisele ajaloole oli iidne Samarkand ka teaduskeskus (observatoorium), Siiditee kaubateede ristumispaik, sufi poeetide kogunemiskoht.

Aga turiste siin praegu ei ole. Elame suures hotellis Afrosiab, kus peale meie on veel kaks (2) külalist. Teatud elu saabus sellesse hotelli siiski laupäeva öösel. Südaööl avati diskoklubi ja hommikuks oli üks hotelli välisustest lõhutud. Muidu on siin vaikne ja rahulik. Näiteks pühapäeva õhtul istusin mitu tundi hotelli diskoteegis vilkuva lava ees ja ootasin, et äkki saab kisku. Aga peale minu, baaridaami, kahe turvamehe ja kahe väsinud tüdruku (keda turvamehed 60 dollari eest maha püüdsid müüa), muud publikut ei olnud ega tulnud.

Vene poiss Denis, kes elab siin kolmandat põlve, on abielus tadžikitariga (tadžikke on piirkonnas usbekkidest märksa enam), ega kavatse siit kuhugi minna, kuigi enamus ta rahvuskaaslasi pärast N. Liidu lagunemist lahkusid, oli väga rõõmus, kui märkisin talle, et ööklubis oli igav ja rahvast nagu polnudki.

„No näed, meie riigis on kord majas,“ ütles ta perfektselt hääldatud inglise keeles.

Viimase etapi – 311 km Murgabist Horogi – läbisime 8 tunniga ja sõiduvahendiks sel korral vana hea uazik. Tuul puhus uksest ja aknast salongi, mäkisime end tagapingil teki sisse ja sõitsime mootori unnates läbi teele tuisanud lumevaalude. Tegelikult meil vedas – sel aastal on Pamiiri maanteel suhteliselt vähe lund ja tee on ikkagi läbitav.

Minu eelmise reisiga võrreldes on paljugi muutunud. Turism on kõvasti arenenud, see tähendab, et ka hinnad tõusnud. Hiina kohalolek on muutunud palju märgatavaks. Murgabi lähistelt läheb nüüd uus tee otse Hiina (talvel küll suletud). Suurd ja rasked Hiinast tulevad veoautod (sinna lähevad nad tühjadena) on kehvas seisus manteed veelgi enam lõhkunud.

Aganimesed on ikka enamsti väga muhedad. Erilist huvi pakkusid meile seekord ismailiidid ning see rahvarühm, kes kutsub end pamirtsõ ehk pamiirlased, kelle keel erineb Tadžiki keelest ja kellest paljud peavad end Aleksander Suure armee järeltulijaiks.

Sarõi-Taš (Sary-Taš) on viimane suurem küla Kõrgõzstanis enne Tadžikistani piiri. Piirile jääb siit veel 45 km (Hiina piirini idas 78 km). Tegelikult on Kõrgõzstani piirikontroll veel tükike maad lähemal. Seal meie käest altkäemaksu otsesõnu ei küsitud.

Küll püüdsid piirivalvurid ja tollimehed siit- ja sealtpoolt. Et miks meil ei ole kirjalikku reisijate nimekirja ja miks meil ei ole tur-büroo poolt kinnitatud marsruuti ja miks me peast ei tea, kus meie viisa on väljastatud (selgus, et Minskis). Me vastasime viisakalt kõigile küsimustele, käisime vahepeal õues aega parajaks tegemas, aga raha ei pakkunud. Me autojuht Ahmat juba naeris, et kas te aru ei saa, miks nad siin venitavad ja mõttetuid küsimusi esitavad. Muidugi saime aru, aga põhimõtted maksavad ka midagi. Aega läks poolteist tundi, aga tulema saime.

Enne Tadžiki piiripunkti hülgasime põhimõtted, sest mägede päev on lühike ja enne pimedat tuli meil ületada mitu kõrget ja libedat kuru, neist kõrgeim 4655 meetrine. Ütlesime Ahmatile, et kui vaja anna tadžikkidele raha. Oli vaja, väga oli vaja. Kolme erineva kontrollpunkti (piir, toll ja veel mingi, mille nime ei õnnestunudki tuvastada) peale tuli loovutada 600 somi (ca 130 krooni). Piinlik, aga mis teha.

Pamiiri maantee sel lõigul nägime peale meie veel kahte autot – üht abiorganisatsiooni kallist džiipi ja üht kohalikku inaveo autot. Hakkasime vaikselt arutama, mis saab, kui meie Nivaga taas midagi juhtuma peaks. Ei mõelnud seda mõtet lõpuni, väljas oli -25 kraadi ja tohutu tuisk.

Üks väheseid külasid, mis sel teel on, asub Kesk-Aasia kõrgeima järge Karakuli ääres (3914 m üle merepinna). Kuigi meie Niva turtsus ja ägises juba tükk aega, otsustasime ilma pikema peatuseta edasi sõita. Külamehed küll keelitasid meid paigale jääma, aga Ahmet kõpitses mõne minuti kapoti all (nagu ta iga paarikümne km järel teha tavatses) ja kihutasime edasi. Kihutamine tähendas kiirust 30-40 km/tunnis. Akbajtali kurul jõudsime just siis, kui hämarus hkkas pimeduseks muutuma. Ahmat peatas lumisel ja libedal teel ukerdava auto ja ronis ropendades kapoti alla.

Kui oled 4655 meetri kõrgusel, siis lööb juba mõni kiirem samm hinge korralikult kinni. Ometi tegin päris mitu kiiret sammu, et kontrollida, mismoodi laskumine välja hakkab nägema. Ei jätnud eriti head muljet – libe ja käänuline. Ahmat vandus kapotti kinni lüües. Küsisin, kas on ikka hea mõte sellise jukerdava Nivaga siit alla sõita. Vana sohver vaatas mind kurja näoga ja käratas: „Ruttu autosse, kas te ei näe, et pimedaks läheb!“ ja lisas veel vene vanasõna „Ega ma esimest aastat abielus ei ole.“

Tuleb tunnistada, et Ahmat tõi meid kindla käega mägedest alla, küsis meilt vaid ühe peavalutableti. Kella kaheksaks jõudsime Murgabi (3600 m üle merepinna). Nüüd tundsime, et kõigil pead valutavad, vajusime uue majaperemehe Suhrobi poolt pakutud patjadele ja jõime mitu kruusi rohelist teed rohke suhkruga.

Väike probleem oli vaid selles, et Suhrob polnud külalisi oodanud ja tare oli neetult külm. Öö hakul näitas kraadiklaas õues -35 kraadi. Tüdrukud hakkasid me magamistoas alles ahju kütma. Meie arutasime sel ajal Ahmatiga, mis oleks saanud, kui Niva oleks tõesti kusagil ilmtühjal väljal seisma jäänud. „Siis oleksime jumalat palunud ja hakanud autokumme põletama,“ vastas Ahmat stoilise rahuga teed lürpides. Vaatasin Helena poole, kelle vene keel pole kõige parem. Ta sai seekord jutust aru.

„Mis kaupa vead,“ küsime juhilt?

„A kust mina tean, mis sinna konteineritesse pannakse, olgu või pomm, peaasi, et maksavad.“

Iga sõidu eest saab juht, kelle oma on ka hiina päritolu veokas, mille ta möödunud aastal 46 000 USD eest ostis, 2000 USA dollarit. Lisaks traki enda 22 tonnisele tühimassile, võib talle peale laadida 40 tonni kaupa. „Mingeid piiranguid, nagu Venemaal või teil Euroopas, meil ses osas ei ole,“ teatas sohver uhkelt. Ega ta töö selle tohutu masina üle mägede vedamisel, eriti talvel, kerge ei ole.

Kõige rängim koht sel maanteel on Taldõki kuru (kandis nõuka-ajal nime „40 aastat Nõukogude Kirgiisiat“), mis ulatub 3615 meetrit üle merepinna. Meie läbisime selle tänu autoremondile ja pildistamispeatustele juba pimedas. Ja võib-olla oligi meil seda seetõttu lihtsam üle elada. Igatahes panid veokajuhid oma masinatele enne kurule tõusmist ketid rataste ümber.

Teel juhtus veel pisike episood, mis Helenat solvas. Peatusime külas, pildistasime mošeest tulevaid vanamehi. Sammusid uhkelt, kikkhabemed püsti, oma mustades mantlites üle lumise välja. Kui mehed meieni jõudsid, teretasime viisakat, üks oskas isegi „kurat“ öelda, ja ajasime vähe juttu. Tutvustasime oma seltskonda, et see on kirjanikuhärra ja see olen mina ja see on minu tütar Helena. Tore vanapapi, heitis Helenale vaid kiirpilgu ja küsis minul: „Aga kas sul poegi polegi või?“

Aga see on teema, millega Kesk-Aasias reisivatel neidudel-naistel paratamatult arvestada tuleb. Enamike meeste jaoks on nad asjad, mis peavad olema kuulekad, käepärased, töökad, hea kui ka ilusad.

Sarõi-Taši külas elab 2164 inimest, kinnitas meile kohalik arst, kelle 5-kohalist haigemaja külastasime. Haigla sünnitustoas (eelmisel aastal sündis 34 last) mõtlesin üle hulga aja ka seksile. Kuidas nad seda nii kõrgel küll jõuavad?

Sarõi-Taš on oluline liiklussõlm Pamiiri traktil ja eelkõige Lõuna-Kõrgõzstani-Hiina ja Tadžikistan-Hiina suunal. Kuulus Pamiiri maantee omabki täna eelkõige turistlikku ja võimalik, et ka narkokaubanduslikku väärtust. Hiina suunduvaid maanteid remonditakse aga hiinlaste abiga korralikeks asfaltteedeks.

Kirgiiside maalt lahkudes jäi vaevama mulje ühest suurt alaväärsuskompleksi põdevast väikesest rahvast. Venelasi nad austavad, hiinlasi kardavad, endid peavad tühisteks nomaadideks, kel pole suurt ajalugu ega tähtsaid mehi. Üks kirgiis ütles meile kurvalt: „Viiekümne aasta pärast meie rahvast enam ei ole, selle, mis venelastest alles jäi, neelavad hiinlased alla.“

Tulevane Venemaa maadeavastaja ja maadevallutuste eeltöö tegija sündis 1839 Smoleski kubermangus. Sõjaväelase karjääri kõrval hakkas ta tegelema ka kaugete maade uurimisega. Livingstone oli üks ta iidoleid, ent saades aru, et Aafrikasse pole vene ohvitseril asja, valis ta oma tegevuspiirkonnaks Aasia. Sel teemal asus ta end täiendama ja andis peagi ka ise välja õpperaamatuid. 1864 valita ta Venemaa geograafiaühingu täieõiguslikuks liikmeks, tiitli sai ta eelkõige käsikirja „Priamurski regiooni sõjaväelis-statilstiline ülevaade“ eest. Seega olid tema uurimisteemad algusest peale segu poliitilisest, militaarsest ja geograafilisest algest. 28-aastaselt valmis tal ekspeditsiooniplaan Mongooliasse-Hiinasse-Tiibetisse. Selleks taotles ta geograafiaühingu toetust. Ühing oli aga tollal eelkõige huvitatud Prževalski saatmisest Siberi väheuuritud aladele (mida Venemaa parasjagu hiinlastelt endale ihaldas). Seega tegigi ta 1868-69 oma esimese uurimisreisi, mis viis ta aastaks Ussuurimaale. Lisaks ornitoloogiale tegeles ta põhjalikumalt hunhuuzide uurimisega, sest see rahvas oli vene asunduste üks olulisemaid sõjalisi ründajaid. Oma tubli töö, kirjutatud raamatu ja artiklite eest, sai ta kapteni auastme ja geograafiaühingu aumedalid.

1868 komandeeriti oma võimekuse tõestanud Prževalski Kesk-Aasiasse. Riiklikule ekspeditsioonirahale lisas ta, muide, suure osa oma suurest kaardimänguvõidust (12 00 rubla).

Kesk-Aasias sooritas Prževalski neli uurimisreisi.

1870-73 toimus esimene reis läbi Gobi kõrbe, millel osales peale juhi veel vaid neli kaaslast.

1876-77 sooritati Prževalski juhtimisel teine Kesk-Aasia uurimisreis. Sel ekspeditsioonil jõudis ja Lop Nori järve äärde. Seni oli seda kirjeldatud, kui soolase veega järve ja ka järve asukoht oli teine, kui varem kirjeldatud. Hiljem on kinnitust leidnud, et Lop Nor muudabki oma asukohta ja vaid kalda lähedail on vesi soolane. Prževalski püüdis jõuda ka Tiibeti pealinna Lhasni, ent dalai-laama sõdurid saatsid ta u 250 km enne linna tagasi. Soov Tibetisse minna jäi aga kripeldama. Sinna polnud eurooplased veel jõudnud. Ei teadlased ega sõdurid. Ja Przevalski ja Venemaa tahtsid sinna jõuda enne inglasi. Nii olidki ju Prževalski Aasia-rännakud üks osa kahe impeeriumi luureoperatsioonidest, mis hiljem said nimeks „The Great Game“ ehk „suur mäng“.

Selle ekspeditsiooni käigus avastas Prževalski hobuse, keda mongolid kutsuvad takhiks, aga muu maailm Prževalski hobuseks.

1879 alustas Prževalski reisi, millele ta pani nimeks „Esimene Tiibeti ekspeditsioon“. Pidevalt tuli end kaitsta kohalike rünnakute eest, mis tulenes venelaste halvast mainest (neil on kolm silma, nad toovad haigusi). 240 km enne Lhasat venelaste salk peatati, tiibetlased ei lubanud neid oma pühasse linna.

1883-85 toimus Prževalski teine Tiibeti ekspeditsioon, taas väljuti Kjahtast ning liiguti läbi Mongoolia ja Hiina Tiibetisse. Venemaale naasti, olles läbinud u 7800 km, Karakoli linnakese kaudu, mis asub Tjan-Šani mägedes, Vene-Hiina piiri lähedal.

Viimase ekspeditsiooni lähtekohaks oli valitud Karakol. Eesmärgiks oli käia kahe aastaga ära Lhasas. Suurimaks planeeritud ekspeditsiooni eel jõi Prževalski jahti pidades keetmata vett, haigestus tüüfusesse ja ka Karakoli garnisoni arstid ei suutnud teda enam päästa.

Muusemi giid kinnitas meile, et kuulujutud sellest, et suur rändur olevat Jossif Stalini isa, ei vasta tõele. Prževalski sugulased olevat lausa teinud DNA testi, et levivaid jutte tõrjuda ja nii selgunudki, et Jossifi isa on ikkagi kingsepp Vissarion või kes iganes, aga mitte Nikolai Prževalski.

Kokku veidi alla 400 km. Nikolai läks Karakolist u 8 km eemal asuvasse mägisuusakuurorti suusatama, käib seal igal aastal, olevat mõnus ja odav. Seal puhkavatki praegu põhiliselt Kasahstanis ja Kõrgõzstanis elavad venelased, natuke ka venelasi Venemaalt. Nikolai on endine sõjaväelane, Kasahstanis teeninud ja siin erru läinud ja nüüd ajab edukat äri. Kasahhi keelt ei oska, aga ütleb, et selleks pole ka mingit vajadust, sest kasahhid olid nõukogude ajal üliusinad vene keele kasutajad ja isegi perekondade kaupa vene keelele üle minejad. Nüüdsed noored muidugi enam vene keeles ei õpi, kasahhid käivad ikka enamasti omakeelses koolis. Kes olevat optimist, see õppivat lisaks inglise keelt, kes pessimist, see hiina keelt. Aga veel praegugi ei oskavat nii mõnigi minister kasahhi keelt, nii et venelastel siin probleemi ei ole, kuigi paljud siiski pärast N. Liidu kokkukukkumist Venemaale tagasi läksid. Nikolai tunnistab, et muidugi toimus Kasahstanis venestamine, aga mis teha, aeg oli selline…

Tee piirile oli kuni viimase otsani sama, mida kasutavad veoautod, mis Hiinast kaupa toovad. Ja hiina kaupa tuleb tohutul hulgal. Ja Nagu Nikolai ütleb, et ole hiina kaup ja kehv kaup enam sünonüümid.

Õnneks oli liiklus varahommikul üsna hõre. Aga samas oli maantee ka lumine ja libe, hiljem üle mägede minnes ka üsna käänuline, nii et sõit ei olnud üleliia kiire ja piirile jõudsime kl 9 paiku hommikul.

Piiriületus Karakura juures oleks äärepealt ebaõnnestunud, sest Olevile oli öeldud rongis, kui Kasahstani saabusime, et migratsioonikaarti pole vaja täita, kui oled riigis alla viie päeva. Nüüd aga teatas Kasahhi piirivalvur, et see on jama jutt ja Olev peab sõitma tagasi Almatõsse, seal end registreerima, trahvi maksma ja siis tagasi tulema! Olev ärritus kergelt selle jutu peale ja õhus oli võimu ja vaimu ilmselge konflikt. Õnnestus siis noorele piirivalvurile seletada, et hr Remsu on lugupeetud kirjanik ja teda ootavad Kõrgõzstanis ees kohtumised lugejatega ja see oleks igavene jama, kui kirjanikuhärra sinna alles paari päeva pärast jõuaks. Nii rääkisime piirivalvuri lõpuks tursaks. Kui oli remsu passi tagasi ulatanud, vaatas oma kurjadest alandlikeks muutunud silmadega meie poole nagu ootaks midagi, aga me tänasime viisakalt ja rõhutatult südamlikult.

Kõrgõzstani piirivalvepoiss ütles aga kohe sissejuhatuseks, et ülemus käskis meie käest raha küsida. Nikolai andis 200 somi (u 4 USD) ja paar sigaretti ja nii saime templid kiiresti passi. Edasine tee kulges veel ligi 100 kilomeetrit kõrgete lumevallide vahel peaaegu kuni Tupi asulani, kuhu suubub Kõrgõzstani pealinnast Biškekist (nõuka ajal Frunze) tulev suurem tee. Keskpäeva paiku olime Karakolis ja leidsime toad võõrastemajas „Elita“, mida peab üks ettevõtlik vene perekond.

Selle linna ajalugu ongi eelkõige seotud Venemaa ja venelastega. Sõjaväeline linnak asutati siia 1869, et kontrollida hiinlaste tegevust piirkonnas. Pärast seda kui Venemaa impeeriumilaiendamisele kaasa aidanud maadeavastaja Prževalski siin 1888 suri, andis Tsaarivalitsus linnale tema nime. 1921 said kohalikud oma tahtmise ja linn nimetati taas kõrgõzipäraselt Karakoliks. Stalin aga austas 1939 Prževalskit sellega, et andis linnale tema nime tagasi. 1991. aastast alates on siis linn taas Karakol. Kuna Issõk-Kuli järv oli nõuka ajal torpeedokatsetuste tallermaa, siis elas siinkandis ka palju vene sõjaväelasi.

Esimesed käigud ses u 60 000 elanikuga linnas tegime mošeesse ja vene õigeusu kirikusse. Haruldase puuarhitektuuriga Kolmainu kirik ehitati 1895. Nõukogude ajal kasutati kirikut kultuurimajana, nüüd on auväärne asutus taas tegev pühakojana.

Kunagi oli Karakolis 9 mošeed, nüüd kolm. Huvipakkuvaim neist on hiinapärane mošee, mis ehitati hiina muslimite, dungaanide, poolt aastail 1904-07. Ja jällegi – 1929-47 oli uhke hoone kasutusel laona. Aga 1947. aastast alates on siin taas saanud talitada muslimid.

Vaikesed probleemid on internetiga. Oshis naiteks on yks koht suletud, kuna arved telekommunikatsioonifirmale maksmata, teine koht on suletud, kuna on pikad pyhad, kolmandas kohas polnud tana elektrit ja neljas on nyyd see, kus istun. Aga siin ei saa oma arvutit v6rku panna ja ei saa ka malupulgal olevaid tekste yle t6sta, nii et varasema tegevuse ylevaate andmine jaab jalle tulevikku. Homme pyyame saada korda Pamiiri trakti load, leida auto ja t6usta yle 4600 meetrise Ak-Baitali kuru Murgabi kylla (ca 3600 m yle merepinna) Pamiiri maestikus. Praegu laheme hotelltuppa tagasi ja pyyame seal magada, onneks on seal sooja veidi-veidi rohkem, kui 6ues (miinus 7).