Tsõngõz Ajtmatov kirjutas oma romaaniga „Ja sajandist on pikem päev“ Kasahstani raudtee-maaks, kus rongis sõitsid „idast läände ja läänes itta…. Ja kummalgi pool raudteed laiusid siinmail suured kõrbed, sarõ-özekid – kollaste steppide Südamaa. Siinmail mõõdeti kõiki vahemaid raudtee äärest, nagu mujal Greenwichi meridiaanist.“
Astana ja seal kohatud inimesed jätsid hea näite optimismist, mida läänemaailmas leidus ehk viimati 1960ndatel aastatel. Kõik areneb, kõik edeneb, isake Nazarbajev hoolitseb kõige eest, teab kõike. Siin ehitatakse veel tehislinnu ja unistatakse kosmosesse lendamisest.
Viimati olin ma endise N Liidu Kesk-Aasia vabariikides 2004. aasta lõpus. Olime siis matkal koos Jaanus Plaadi, Tiit Riisalo, Jaan Tätte, Toomas Männaste ja Karin Deaniga. Panen siis üles oma tookordse kokkuvõtte reisist. Karin parandas ja täiendas seda teksti ja sellisena: www.euro.postimees.ee/080205/esileht/valisuudised/157103.php ilmus ta “Postimehes”. Paar toonast pilti ka siin juures:
Kohati on Venes päris keeruline orienteeruda. 1924-91 oli olemas linn Sverdlovsk, nimetatud leninliku timuka Jakov Sverdlovi järgi. 1990ndate alguses, kui Jeltsini ajal linnadele vanu nimesid tagasi anti, sai Sverdlovskist taas Jekaterinburg. Aga oblast jäi Sverdlovski oblastiks ja raudteejaama nimi on ka endiselt Sverdlovsk Passažirskaja.
Tänane päev Jekaterinburgis, Euroopa ja Aasia piiri, läks suurepäraselt korda. Jõudsime 6 tunni jooksul käia Vere kirikus (sel kohal, kus 1918 tapeti bolševike poolt Nikolai II koos pere ja kaaskonnaga) ning kahes mošees. Vere kirikus saime vaimulikelt harukordse loa fotografeerimiseks.
Ühel vanal tatarlasest mehel, Vakifil, läksid silmad märjaks, kui kuulis, et oleme Eestist. Küsis, kas me Tartut teame, ja seda jõge, mis Tartust läbi voolab. Ütlesime Helenaga, et me oleme Tartus, peaaegu selle jõe ääres, sündinud ja elanud. Seepeale palus Vakif kõiki eestlasi ja eriti tartlasi tervitada ja tänada, sest 1944 oli Emajõe ääres tema [...]
Tatarstani Vabariigi pealinna Kaasani raudteejaamas rongist väljudes näitas kraadiklaas vaid 5 miinuskraadi. Ometi tekkis peagi tunne, et külm, kohe väga külm on. Ongi vene talv. Lund on palju, aga tundub, et siiski mitte nõnda palju, kui täna Tallinnas (näiteks Tatari tänaval) olevat. Üks kioskimemm, kellega tübeteikat pähe proovides juttu puhusime, tunnistas ka, et on külm, [...]
Enne Moskva-Kaasani rongile minekut käisime päeval au andmas Punasel väljakul asuvale Vassili Blažennõi kirikule (Kremli müüris olevale igavesele tulele praegu au anda ei sa, sest see on remondis). Selle kiriku lugu on seotud Kaasani khaaniriigi langemisega Moskva alluvusse.
Head uut aastat kõigile häädele inimestele! Moskvas tuli uus aasta mõistagi suurte pidudega. Venelane armastab ja oskab ju, vähemalt Stroganovi aegadest peale, pidutseda. Pidutsetakse suurejooneliselt, pikalt ja põhjalikult. Do paterija pulsa. Moskva kesklinn oli südaöö paiku rahvast täis. Lenta.ru kinnitas, et Punasele väljakule oli kogunenud umbes 120 000 inimest. Miilitsaid olevat sel ööl linnas olnud [...]