Suur töö on aga nüüdseks tehtud. Marsruut on peaaegu paigas. Loomulikult ei ole mul õrna aimu, kuivõrd realistlik see on. Neli päeva Pekingis, Shanghais ja Hong Kongis, ülejäänud 11 päeva kõigis muudes linnades, mis teepeale jäävad.

Kel huvi, siis meie teekond Hiinas on järgnev: Peking-Tianjin-Jinan-Nanjing-Yangzhou-Suzhou-Hangzhou-Shaoxing-Fuzhou-Xiamen-Guangzhou-Hong Kong-Shenzhen. Mõlemil suunal lisanduvad siis marsruudid Tallinn-Riia-Brüssel ja Brüssel-Riia-Tallinn. Siseliiklus on ehitatud enamasti üles rongide peale, valdavalt ainult D ja G tüüpi rongid (huvitav, kas ma väljendasin ennast nüüd korrektselt, kas need olid rongitüübid?). Kaks pikemat otsa peab aga tegema siselennuga. Peaks selgust saama, millised firmad oleks siselendudeks soodsaimad.

View Larger Map

Nüüd siis järgmine samm ja ma ei kujuta päris täpselt ette, mis see on. Tervisekindlustus või hoopis konsultatsioon, millised vaktsiinid tuleks teha? Viisa taotlust pole veel ju mõtet esitada, hotelle vist ka mitte broneerida? Mida siis ja kuidas siis edasi? Arvatavasti jätkan sealt, kus eelmises lõigus lõpetasin või õigemini pooleli jäin, proovin otsida välja soodsaimad lennukompaniid, kes pakuvad soodsaimaid lennupileteid siselendudeks.

—

Olen algaja seljakotiturist, kes on harjunud puhkama ja “seiklema” vanas ja turvalises Euroopas või nn lääneühiskonnas, näpuotsas vaid kohver, ID-kaart või pass ja rahakott.

Olgu siinkohal öeldud, et kõik head soovitused on oodatud ja teretulnud!

Draakoni aasta alguses andsin ma enesele lubaduse – oktoobrist kuni novembrini seiklen ma Hiinas, mitte üksi ikka kaksi, koos oma hea sõbraga.

Minuga oli lihtne ja Hiinal polnud vaja mulle ennast müüa. Ma olin põhimõtteliselt langetanud juba oma otsuse ning Hiina tundub just olevat minu jaoks see õige koht, kust alustada oma Aasia kogemuste kogumist. On ju Hiina niivõrd suur, laiudes enam kui üheksal miljonil ruutkilomeertil ja olles seega suuruselt neljas ning kus elanike arv küünbib tugevasti üle 1,25 miljardi inimese. Riik, mis on kultuuriliselt, ajalooliselt, klimaatiliselt ja kulinaarselt mitmekesine.

Raskemaks pähkliks ostus aga hoopis sõber, keda vaatamata odavatele lennupiletitele, polnudki niivõrd lihtne kaasa meelitada. Kuigi internetist leitud soodsad piletid algusega Tallinnast läbi Riia ja Brüsseli või siis Berliini otse sihtkohta ja Tallinna tagasi olid pisut enam kui 400€, ei olnud piletite hind määrav. Aasia ei olnud lihtsalt tollel hetkel silmapiiril. Tänu Vimeo paarile ilusale videole Shanghaist ja Hong Kongist, sai idee maha müüdud.

Nüüd aga hakkab planeerimine pihta. Paika on vaja panna täpne marsruut, kuidas liigume, kas rongiga või lennukiga või hoopis bussiga ja kuhu tahame minna ning mida näha? Kus ööbime, kas odavamas ja mõnevõrra kallimas? Arvestada tuleb aga sellega, et kogu reisi eelarve on 3000€.

—

Olen algaja seljakotiturist, kes on harjunud puhkama ja “seiklema” vanas ja turvalises Euroopas või nn lääneühiskonnas, näpuotsas vaid kohver, ID-kaart või pass ja rahakott.

Olgu siinkohal öeldud, et kõik head soovitused on oodatud ja teretulnud!

1 päev – kohalejõudmine läbi Larnaca lennujaama, ca kell 1 päeval. Hotelliga tutvumine, ümbruskonnaga tutvumine, esimene ujumine hotellirannas, õhtusöök, õhtuoleng.

2 päev – Pafos, Lääne-Küprose linn. Reis ekskursiooniga või omal käel auto laenutamisega (auto laenutamine võib maksta ca 15 euri päev). Hääletamisest ma väga ei tea- autojuhid võtavad inimesi auto peale ka ilma hääletamata, kuid siin soovitaksin kindlasti turvaliseks jääda ja  enne auto peale minemist endamisi mõelda, mis on õige ja mis vale.

Pafos ei ole  mitte ainult linn omaette, mida külastada vaid sinna vahepeale jäävad veel mitmed kohad, mida kindlasti külastama peab. Nt jääb Limassoli ja Pafose vahele selline ajalooline paik nagu Petra toi Romiou (legendil põhinev).

Pafosel olles tasub kindlasti külastada kirikuid, samuti on Pafosel haruldane Pafos Bird and Animal Park. See park on haruldane selle poolest, et seal on võimalik tutvuda mitmete linnuliikidega, kes Küprosel pesitsevad. Küpros on tuntud oma mitmekesise linnuliigi poolest. Vahel võib ka juhtuda , et hommikul ei ärka sa mitte hotelliteenindajate kolistamise peale üles, kes su tuba soovivad korda teha vaid hoopis linnulaulu peale, mis kostab su akna taga!

Arvan, et selle külastuse juurde võib sobida ka Coral Bay ranna külastus, mis ei jää kaugele Pafose linnakeskusest.

Pafose lähedale (ca 2 km) jääb koht nimega The Tombs of the Kings, mis nõuab sissepääsupiletit (1.70 euro), kuid mis on suurepärane nö miiniväli imelise tasandikuga . The Tombs of the Kings omab kohta ka UNESCO World Heritage Site hulgas.

3 päev – Troodos. Kindlasti tasub sinna sõita autoga, kuid tasub mõelda ka ekskursioonigrupiga minemise peale. Hästi saab sinna ka bussiga.

Troodosel on kindlasti Värvitud Kirikutel (Painted churches) oma koht, mis kuulub samuti UNESCO World Heritage Site nimekirja hulka. Kõrgeim tipp Olympos (ca 2000 m). Milomery veejuga. Kykkos Monastery on selle koha üheks külastavamaks kohaks.

4 päev – nö city break Limassolis. Soovitatav on sõita bussiga (kaks euri päevapilet). Bussisõidu ajal näeb Vana-sadama piirkonda kui ka Uue- sadama piirkonda, kui juhtud bussiga lõpppeatuseni välja sõitma. Vahepeale jäävad Molos piirkond, Germasoya piirkond, “ostutänav“ jm. Limassoli loss ei ole kaugel Vana-sadama bussipeatusest, samuti mõned teised galeriid ja muuseumid (nt. Arheoloogia muuseum (3.40 euri pilet)) vahetus läheduses.

5 päev – soovitavalt Nikosia reis. Selle reisi võib vabalt bussiga ette võtta, mis tähendab, et vaja on kahte bussipiletit… või ka kolme… sõltuvalt sellest, kui palju soovite Nikosias bussiga ringi sõita. Esimene pilet 2 euri Limassolis, et õige bussi peale minna oiges peatuses. Nikosia buss läheb maksma ca 8 – 10 euri ja Nikosiasisene bussipilet ei ole vast rohkem kui Limassoli linnasisene.

6 päev – ranna päev, mis tähendab, et reis võiks toimuda Agia Napale, kus teid ootavad ees valged liivarannad ja öö täis klubitamist. Agia Napale on samuti soovitav auto rentida, kuid võib ka bussiga minna. Autoga minnes on teil võimalik läbi astuda veel Governors beachilt ning hiljem, Agia Napa läheduses olevatest merekoobastest.

Lend tagasi kodumaale. Iga aeg sobib, kuna isegi öösel Larnaca lennujaama jõudes, ei tunne sa, et koht on välja surnud. Mõned kohvikud ja poed on lahti, mis tähendab, et sul on võimalik lendu oodates üht-teist huvitavat veel proovida.

PS! Kohale on hea saabuda päevavalges. See annab sulle võimaluse kliimaga tutvuda ja samuti on võimalik näha ümbruskonda lennujaamast hotellini.

Minu soovitus hotelli eelistamiseks on kindlasti mugavus. Hotellis on olemas mitmed erinevad teenused teie sealolemise paremaks muutmiseks. Võimalik on valida erinevate hotellide vahel, millest mõned pakuvad nt. All-inclusive bakette, mis tähendab et hind sisaldab endas majutust ja ka söögikordi hotellis. Enamasti on hinnas hommiku- ja õhtusöök nö “rootsi lauas“.

Lahedat sooja puhkust maale, mida on voimalik armastama hakata!!!

Meie tegime teisiti- peale Kopenhaagenisse jõudmist, jäimegi lennujaama. Kopenhaageni lennujaam on väga põnev – suht suur, paljude poodide, restoranide ja muude äridega, mida külastada. Peale lennujaama jõudmist einestasime veidi; vaatasime, kuidas väljas pimedaks läheb ning samuti seda, kuidas inimesi aina vähemaks ja vähemaks jääb. Mulle väga meeldis see aeg lennujaamas; mitte söömine, mida ma ei teinud (ostsin hoopis mingisuguse Rootsi tervisejoogi ), vaid see atmosfäär, mis lennujaamas valitses- inimesed saabuvad ja väljuvad; hästi suur tahtmine oli erinevaid ärisi külastada ja üht-teist endalegi osta. Tundus, et see käib kuidagi väga lendamise sh ka reisimise juurde .

Kui me söönud , joonud ja jutustanud olime, siis proovisime leida terminali, kust meie järgmine lend pidi väljuma. Kuna seda oli raske leida, siis käisime lennujaama ühest osast teise ja kuna aeg oli väga hiline, siis leidsime ühe nurgataguse koha, kuhu jäime mõneks tunniks kaarte mängima, muusikat kuulama ja muud ootamist lõbusamaks muutvaid tegevusi tegema.

Selle ajaga tekkis suur väsimus. Magama küll ei jäänud, mille põhjuseks võis olla selle lennujaama osa huvitavad toolid, kus istusime! Tegu oli kindlasti Taani enda disainiga, mis on ju väga iseenesest mõistetav!

Üsna pea sai meil sellest kohast küllalt ja hakkasime lennujaamas jälle ringi kolama. Öö oli, kuid lennujaamas täitsa vaikne ei olnud- mõned inimesed peale meie olid samuti otsustanud ööseks lennujaama jääda, nii võis mõnes kõrvalisemas kohas leida toolidel pikutajaid. Samuti olid töölised millegi ehitamisega ametis, mis vahetevahel kõva müra tegi.

Kuna meil ülevalolemisest hoolimata siiski midagi teha ei olnud, võttis üks tüdruk oma läpaka ja näitas filmi. Filmi hästi vaadata ei saanud, kuna jäi kohati stoppama, aga kui filmi sisule mõelda, siis ehk oligi parem, sest vägivalda oli seal siiski liigselt! (sellistes olukordades on internet ja igas versioonis sülearvutid lausa hädavajalikud)

Nii me siis filme enam rohkem ei vaadanud ja otsisime järgmise koha, kus edasi oodata. Leidsime täitsa mõnusa restorani, mille juures olid paremad ootetoolid, kui eelmises nurgataguses kohas. Nendel ootetoolidel oli väga mõnus; arvan, et sain pool tundi korralikult magada.

Siis hakkas juba meie lennu aeg lähenema, mis tähendas seda, et me leidsime oma terminali ja läksime oma lennu ootesalongi.

See teine lennuk oli veidi teistsugune ja võibolla et isegi pool tühi. Lennu jooksul püüdsin ma magada, sest tegelikult olin väga väsinud! Selle lennu juures midagi söödavat lisaks ei pakutud, kui siis lisa tasu eest, mis oli erinev sellest, mida esimese lennu juures pakuti. Teise lennu juures, muide, tahtsin söödavat rohkem, kui esimese juures!

Kui Larnaca lennujaama jõudsime, oli kell ca 12 päeval. Lennuki pealt läksime bussi, mis viis meid pagasi terminali, kust edasi siirdusime välja, kust leidsime inimese, kes meid juba ootas, et hotelli viia.
Mida siis täpsemalt arvestada!?

Kohvrit pakkides on vaja kindlasti vaadata, et võtad kaasa nii väikesed särgid, seelikud ja kleidid, kui ka soojemad püksid ja pluusid. Kliima on soe, kuid kui õhtu kätte jõuab, on tuuline ja jahe, millega on vaja kindlasti arvestada, et nt haigeks ei jää.

Küprosel on väga soe ja väga ere. Ära päikeseprille unusta, sest päikesega harjumine võtab aega ja enne kui koju tagasi lendad ei ole samuti mõtet prillide peale kulutama hakata, kui sa seda juba varem teinud ei ole. Päike on väga kõrgel, kuid teeb olemise väga soojaks ehk tegelikult palavaks. Tuult on piisavalt, et kuumust veidi jahutada. Seda on vaja kindlasti mainida, et kliima on palav, kuid suht niiske.

Lained kõrguvad vahel väga kõrgele (tuule tõttu).

Mäed on tihedalt igal pool. Loodus väga roheline ei ole (palmid on kindlasti erandiks), pigem ära kuivanud looduse värvi maastik!

Mere ääres on kenad villad ning mööda rannikut asetsevad mitmed hotellid üksteise kõrval.

Küprosel on vasakpoolne liiklus.

See, millega arvestama peab, on aeg. Kas minna talvel või suvel; see on väga suure erinevusega. Küprosel ongi kaks aastaaega, nö suvi ja talv. Suvi on palav ja kuiv (vihmata), talv on tuuline ning ka vihmane.

Ühe nädala soovitus Küprosel veedetava puhkuse kohta leiad minu järgmisest kirjutisest  -> Minu soovitus – üks nädal Küprosel.

Tänu maapõues leiduvatele rikkust tõotavatele tinavaradele oli ennast saarele sisse seadnud üsna suur hiinlaste kogukond, mis koos segunemistega moodustab tänaseks päevaks umbes 30% saare elanikkonnast.

Leevendamaks kaevurite koduigatsust ja kultuurinälga väisas 1825. aastal džungliga kaetud saart pua-hee ooperitrupp Hiinast. Trupiga juhtunust sai alguse tänaseni kestev üheksa päeva pikkune traditsiooni, mille märksõnadeks on templid, küünlad, palved, puhastumine, jumalad, ilutulestik…

ja kuuma õli vannid, näo augustamine, sütel- ja teradel kõndimine ning enesepiinamine.

Juhtus nimelt nii, et kogu ooperitrupp haigestus ootamatult. Lootuses taasleida kaotsi läinud tervis ja austamaks Kiew Ong Tai Teh’i ja Yak Ong Sone Teh’i, kahte mitmest imperaatorjumalast pidas terve trupp rituaalset taimetoidudieeti. Kiirest paranemisest jahmunud tinakaevurid võtsid entusiastlikult riitused üle ja nii toimubki igal aastal Hiina kuukalendri üheksanda kuu esimese päeva õhtul algav üheksa päeva pikkune rituaalidest higistav festival eesmärgiga tagada endale ja kogukonnale järgnevaks aastaks kuhjaga head õnne ja tervist.

Esimesel õhtul aetakse iga templi juures püsti kõrge bambusest ritv (Go Teng), mida mööda jumalad sobiva tuju korral maa peale laskuda saavad. Keskööl riputatakse ridva külge üheksa laternat, edastatakse kutsed veel kahele olulisele jumalale, kellel nimeks Yok Ong Hong Tae ning Kiew Ong Tai Tae ja pidu võib alata.

Muidu minimaalselt ropendav Tuuli seisis hommikupäikese valguses templiväravas, käed kõrval rippus ja teatas: “Oh sa vana raisk, vaata sinna”. Temast umbes meetri kaugusel pisikese plastmassist toolikese peal istus klaasistunud pilguga noor mees, kelle põsest olid läbi torgatud hekikäärid. Paar sammu edasi istus vaikselt kergelt tüsedusele kalduv härra, kelle põsest vaatas välja aialabidas. Mitte selline pisikene kobestamiseks mõeldud tilu-lilu vaid korralik labidas. Järgneva tunni jooksul kuni kell lõi täpselt 7:19 leidis oma tee läbi põskede, kulmude, keelte ja huulte hunnik mõõkasid, ogasid, täispuhutavad pesapallikurikaid, kaks lillekimpu, lugematul hulgal nõelu, mõni kirves ja kindlasti veel midagi, mis mulle kahe silma vahele jäi.

Ma Song või transis hobused on pühendunud, kelle kehadesse jumalad pidustuste ajaks omale pesa teevad. Nendes avalduvad üleloomulikud võimed ja nad viivad läbi ekstreemseid enesepiinamise rituaale liigutamaks kurja teistelt inimestelt endasse ja toomaks kogukonnale head õnne. Kui kellelgi tekkis kustumatu soov üheks transis hobuseks saada, siis see ei käi üldsegi mitte kutsete või onupojapoliitika alusel. Oma maiseks koduks valivad jumalad inimesed, kelle moraalsed omadused on laitmatud, mis laias laastus tähendab, et enamik inimesi sinna kategooriasse ei kvalifitseeru. Teise, endiselt üsna ebamaise variandina tulevad kõne alla ka inimesed, kellel on olnud nägemust peatsest hukatusest ja nad tahavad teiste vaeva vähendades oma elupäevi pikendada.

Ürituse audiopoole detsibellide eest hoolitsevad monotoonse häälega põrisevad trummid ja justkui ei kuskilt välja ilmuvad punased paugutajad, mida ilmselt iga endast lugupidav festivaliline viimased aasta jagu varunud on. Tekitatava kõrvulukustava müra abil loodetakse kõik halvad vaimud eemale hoida. Pahade näol on ilmselt tegemist üsna sitkete (või kõva kuulmisega) tegelastega, sest müra on pea väljakannatamatult kõva.

Olles juba Taimaal ei saa üle ega ümber toidust. Nagu juba ees pool öeldud, siis peavad pühendunud festivali ajal taimetoidudieeti või isegi vegan-dieeti. Kui pikalt keegi seda teeb on juba tema enda asi. Liiga vähe ei pruugi jumalatele meelt mööda olla, liiga palju võib kurnavaks muutuda. Peaasi, et kõik oleksid õnnelikud ja järgmine aasta tuleks äpardustevaba. Tegelikult ei ole sellel toidul viga midagi, sest siinsed taid ja hiinlased on absoluutsed tofu-meistrid. Pole ilmselt olemas ühtegi toitu, mida nad sellest teha ei suudaks ja vahel on päris raske uskuda, et see liha hamba all, mis kunagi kires ei olegi üldse liha.

Üheksa päeva jooksul saadakse tugevamaks nii vaimust kui kehast, hoidutakse igasugustest pahedest ja ükskõik milliste elusolendite tapmisest. Tulemuseks on sisemine rahu ja naeratavad inimesed.

Meie olnud ja tulevate veealuste ja -pealsete seiklustega saad olla kursis fb lehel www.facebook.com/Sisekosmose.Saadikud

Rongisõit Bangkokist Hua Hini võttis aega 5 tundi. Pilet maksis 5 kuni 10 eurot (sõltus,mis rongiga ja mis klassis sõita soovisid) Vahemaa iseenesest polegi kahe linna vahel nii suur, aga rong sõitis väga aeglaselt ja peatas ka pidevalt igal pool. Peatustest tuli alati peale igasuguseid söögi-joogi müüjaid, kes kiirelt kõigile oma kaupa pakkuda üritasid.

Nii et kes plaanib rongis magada, võib selle mõtte küll kohe ära unustada. Aga ega tegelikult ei tulekski ilmselt und, sest aknast avanesid pidevalt niii huvitavad vaated. Pisikesed raudteeääärsed külakesed, põllud, mäed, jõed- vaatamist oli küllaga!

Hua Hinis peatusime ühes ilusas ja odavas hotellis. Öömaja hinnad on Tais väga odavad, seega saaab väikse summa eest jubakorraliku basseiniga  hotelli ja suure mõnusa toa.

Hua Hini kesklinnas on kõik turistidele vajalik olemas. Erinevad poed, turud (sh nt ööturg) söögikohad (väga palju tuntud kohti) ja turismipunkte.

Hua Hini rand on üliilus ja ülipuhas. Rahvast oli seal ka vähe. Vesi oli väga soe, ilm on vist üldjuhul seal alati päiksepaisteline (vähemalt meile jäi selline mulje). Rannas on palju varjualuseid ja rannatoole, mille eest maksma ei pea.  Seal on ka hubaseid kohvikuid ja söögikohti. Ühesõnaga ideaalne koht rannapuhkuseks. Kui üldse midagi negatsiivset kirjutada selle ranna kohta, siis ilmselt pean mainima seda, et seal liigu üsna palju kauplejaid ringi, kes muudkui tulevad ja pakuvad oma sööki-jooki-riideid jne. See hakkas lõpuks natuke häirima. Aga no samas oli tore, kui arbuus ja kokteilid sulle ise kohale tuuakse, ilma et kuskile minema peaks:D

Ja rannas sai odava raha eest ratsutada, banaaniga sõita ja muidugi võis kõikjal näha lohesurfajaid.

Ööelu on selles linnas ka täitsa olemas. On palju erinevaid klubisid-pubisid. Rohkem nägi pubides vanemaid inimesi, aga oli ka paar päris head klubi ja pubi noortele. Üks neist, mida soovitada julgen, oli nt Hiltoni hotelli klubi:) Ja terve öö on võimalik iga maja eest tuk-tuk või roller saada, et järgmisele peole edasi sõita või koju minna.

Kuigi  Bangkok tähendab tõlkes inglite linna, on see 6 miljoni inimesega suurlinn pigem tuntud kui pattude paigana. Räpasus, hais, meeletud peod, transvestiitide rohkus- see on minu arust tegelikult ainult üks väike osa Bangkokist. Bangkok täis kultuuri, ajalugu ja tuhandeid templeid. Lugesin just enne üht blogi Veneetsiast, mis asus Aafrikas. Arvan, et Bangkokki võib tänu paljudele läbi linna looklevatele kanalitele kutsuda siis näiteks  Idamaade Veneetsiaks.

Kuna üks kohalik rääkis meile, et pidustuste ajal saavad kõik turistid tuk-tukkidega linnas tasuta ringi sõita, haarasime ka meie kohe võimalusest kinni ja  hakkasime sellest pöörases linnas tuk-tukiga ringi sõitma.

Muidu oli tegelikult asjal konks ka. Nagu öeldakse, tasuta lõunaid ei ole. Kõik tuk-tukkide juhid olid kohustatud turiste teatud kohalikesse vabrikutesse ja poodidesse viima (et me siis hästi palju raha seal kulutaks) Niisiis, möödus meie päev enam-vähem nii, et saime minna ühte kohta,kuhu meie tahtsime ja siis pidime minema jälle sinna,kuhu tuk-tuki juht meid viis. Ja siis oli jälle meie kord jne jne. Lõpuks oli ikka üsna tüütu neid vabrikuid külastada (meie puhul oli tegemist ikkagi vaeste seljakotiränduritega ja me ei kavatsenud sealt teemante ostma hakata), niisiis järgmisel päeval võtsime hoopis takso. See oli tegelikult igati õige otsus, kuna veesõja ajal oli tuk-tukiga üsna “mõnus ” sõita. Iga nurga peal ootas keegi ämbri või veevoolikutega:)  Taksoga sõites seevastu saime ainult ühe korra märjaks ja seda siis ,kui meie enda taksojuht meile head uut aastat soovis keset sõitu:) Linnas sõitsid ringi ka suured veepaakidega autod, kus kõik oma relvi laadida said.

Lisaks märjaks kastmisele on väga populaarne ka savisarnase asjaga kõigile sõjamaalingute tegemine.  Niiisiis olid ka meie näod kõik need päevad valge möksiga kaetud. Esimestel päevadel oli see kõik äärmiselt lõbus. Kellele siis ei meeldiks suur veesõda meeletus rahvamassis 30 kraadises kuumuses? Tegelikult peab tunnistama, et pärast paari esimest päeva muutus see asi natuke tüütuks. Kuna olime esimest korda Bangkokis, oleks tahtnud natuke rahulikult linnas ringi ka vaadata. Aga selliste pidustuste ajal oli see suht võimatu.  Lõpuks sõitsime üldse rongiga  ära Hua Hini, et natuke sellest möllust puhata ja rahulikku randa nautida. Mäletan, et Bangkokist välja sõites üritasin aknast pilte teha ja siis järsku kuskil raudtee ääres soovisid inimesed rongile ka head uut aastat..Ja täpselt nii, et vesi tuli minu aknast sisse ja sain veekord läbimärjaks. Sel hetkel olin küll nii õnnelik, et sellest suurest möllust eemale sõitsin:D

Lisaks veemöllule võis igal nurgal silmata kohalikke, kes ilmselt kogu suguvõsaga kokku olid tulnud ja plekkvannis haisvaid vorstikesi grillisid ja alkoholi jõid. Kõik olid äärmiselt rõõmsad ja sõbralikud. Ja kindlasti mitte nii pealetükkivad kui näiteks indoneeslased, kes meid Balil olles ikka väga närvi ajasid lõpuks.

Õhtuti toimusid parkides erinevad peod ja kontserdid, see kõik oli loomulikult tasuta. Nii saime nautida tai muusikat, vägevaid trummishowsid ja tuleetendusi jne.Selle uhke peo kõrvalt õnnestus meil ikkagi ka suuremaid ja kuulsamaid templeid külastada. Need on seal ikka omaette vaatamisväärsus!  Samas peabki tunnistama, et pidustuste tõttu jäi meil ka palju häid asju nägemata.

Singapurist Sentosa saarele mineku võimalusi on mitmeid: sinna saab MRT ja bussiga, taksoga, paadiga, ekstreemsema variandina võib kasutada ka köisraudteed, aga ka lihtsalt üle silla kõndides. Singapurist Sentosale minek võtab aega kuni 30 minutit ja kui minna bussi-rongiga, kulub sõidule ainult paar dollarit.

Kõik inimesed, kes otsivad kohta, kuhu oma PEREGA puhkama minna, peaksin ühe variandina kaaluma Sentosa saart. See saareke on ideaalne koht just selliseks puhkuseks!

Ka ööelu Sentosal on kirev. Seal on mitmeid klubisid (nt Rock Cafe Club) ja baare. Õhtuti on erinevad etendused ja showd, mida võib kogu perega vaatama minna. Kellel on rohkem raha, võibki ööbida mõnes Sentosa hotellis, nautida oma aias mullivanni ja vaadet merele. Samas pole ka hullu, kui öösel tagasi Singapuri sõidate ja sealses hiinalinnas ööbite. Raha eest, mille te ööbimise pealt kokku hoiate, võite veel mitu päeva Sentose saare lõbustusi nautida:)

Kokkuvõtte soovitan kõigil Sentosal ära käia. Rannad, pargid, lilleaiad, baarid, klubid, lõbustuspargid- tegevust jätkub seal kõigile! Ise jäin väga-väga rahule.