Kirjutaks siis natuke Ayurveda massaažist, mis teadupärast on Indias hästi popp ja tunnustatud, kõik turistid tahavad seda kogeda, kellel vähegi on raha ja samas ka usuvad millesegi või kellesegi. Mina mõtlesin, et olen taas Indias ja teen selle prodsetuuri siis ka ära.
Eestlane olen ja eestlaseks jään… seda tunnet tundsin hotellis, mille pidajaks on kena šarmikas naine nimega Terje. Selles hotellis viibides koos veel meie grupi 10ne eestisoost inimesega oli nauditav. Tundsin,nagu oleksin kodus, oma hoovil istumas õhtuti bassu ääres, küünal laual põlemas, sääskede vastane viiruk tossamas laua all, et va vereimejad jalgadele ei kipuks ja nautimas sooja ilma, vaikust ja õllet koos kaasaga.
Põhja-Goa, kuhu lähen tagasi üsna pea. Väikene reisijutt siis sellest eelnevast! Süda ihkab tagasi paitava päikese, sooja ookeani ja roogade järele. Samas tahaks oma kehal tunda nn.eesti rannas Anu´õrni ja pehmeid käsi mudimas olematu hinna eest mu keha.Samuti ihkan näha Katšat,kes oskab natuke eesti keelt, kes teab eesti laule rohkem peast laulda, kui mõni eestlane ja kelle unistuseks oleks tulla Eestisse kunagi ja laululaval laulda nii, kuis rind võtab!
3. päev. Kohtumine sisalikuga, värvilised kalakesed ja ektreemne bussisõit koos röökivatete india lastega. Alustame hommikust, mil joome hommikuteed ja -kohvi hotelli teise korruse söögitoas, kus lahtistest akendest avaneb oivaline vaade otse lainetest vahusele merele.
1.päev Indias. Kõik on uus ja huvitav, pole varem kodust nii kaugele reisinud. Soodsa hinnaga lennupiletid ja viisad taskus, eelnevalt internetis mõned reisikirjad loetud- nii võibki minna üheksaks päevaks Indiat avastama.
Punjabi osariigi pealinn Chandigarh on ilmselt India korrastatuim linn. Meid tervitavad Aasia suurimas roosipargis pühapäevalikult patseerivad sikid, vasakradikaalidest vanapapad ning Le Corbusier' disainitud sünge monumentaalne arhitektuur monsooniaegses lausvihmas.
Reisides on minu jaoks täiesti omaette kategooria võlu minna kaasa ootamatute plaaniväliste ettepanekutega, mille peale iga vähegi ratsionaalsem ja pigem giidiraamatuid usaldav rändur kergitaks muidugi kulmu. Kui ühel õhtul avastasin oma sohvasurfi (Beriti vahva eestindus couchsurfing’ust) postkastist ootamatu küllakutse Chandigarhi – linna, mis giidiraamatute järgi mängib India tohutu kultuurilise pärandi taustal küllaltki marginaalset rolli – hakkas see mõte minu peas väärtust koguma.
Pärast 13h lendamist, esimest korda Euroopast välja, maandume Tallinnast 8972 km kaugusel Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris. Lennukist väljudes tunnelis on õhk kuum ja niiske, inimesi on palju ning keegi ei liigu. Ei jõua ära oodata, millal saab värsket õhku hingata. Natuke aega hiljem seisan süsimusta taeva all (väljas on jälle pime) ja avastan naeruga, et nii ongi, kõik on endiselt sama. Lämbe, magus ja niiske õhk, inimesed on igalpool...
Meie tutvus algas kohe, kui otsustasin seljakotispiritualistide ja maailma hipima chill-out zone’i mugavast haardest põgeneda, et minna 'päris Indiasse.' McLeodi ja Dharamsala vahel sõidavad väiksed džiibid, kuhu mahutatakse sisse ca 12 inimest. Seal ma istusin, ohvitser Manu minu kõrval. Ütlesin, et tahan minna külla. Miks sinna, näis Manu esiti protesteerivat. „See asub ju täiesti äralõigatud piirkonnas, ükski auto sind sinna ei vii, inimesed käivad seal jalgsi, mitmeid tunde läbi mägede!”