Ärkasin selle peale, et toakaaslased hakaksid end Istanbuli lennuks sättima. Õnneks aga oligi kell enam vähem täpselt 7 kohaliku aja järgi ja pidingi juba giidiga hotelli ees kohtuma. Tänavad olid täiesti tühjad ja linn haudvaikne. See tundus lausa uskumatu! Aussi juba ootas ja varsti ilmus nurga tagant välja ka Nike tossudes ja lühikestes püksetes giid, tundus nagu araabia variant Eesti jõmmidest.
Varajane äratus, asjad kiirelt kotti, uksest välja, boulangeriest paar croissanti, palmier ning pudel vett ja bussipeatuse poole teele. Teel olles tabasin end mõttelt, et reisimisest on minu jaoks saanud rutiin. Ei ole mingit elevust, ootusärevust, põnevust, isegi seda väikest jalgade värinat peatsele lennukisse istumise peale mõeldes ei ole. Täiesti tavaline päev ning see, et sõidad hommikul bussiga lennujaama ning sõidad uude linna on täiesti loomulik päeva osa.
