Vesiste teemade jätkuks. Kellele vihmaperioodi ajal Accra tänavatel suplemine piisavalt elamusterohke ei tundu võiks ette võtta retke Ghana Lääne-Regiooni – nimelt seal, üpris Elevandiluuranniku piiri lähedal on keset järve väga ehe teivasküla puidust tänavatega. Vihmaperioodi ajal küll järve vesi tõuseb ning sellega seoses mõni tänav peitub vee alla, kuid kohalikke see palju ei morjenda – saab ju sõbra poole minna alternatiivselt paadiga.
Arvestades, et Guinea lahe kaldal on kaks vihmaperioodi aastas, võiksid inimesed ju vihmaga harjunud olla.
Aga ei, iga troopiline sadu Accras tekitab sama seisu nagu iga-aastane ootamatu lumi New Yorgis: mitte miski ei suju enam. Oleks vale öelda, et vihmaga kaasneb kaos - see kaos lihtsalt muutub: kui varem jäid inimesed hiljaks, siis nüüd ei tule nad enam üldse, takso ei sõiduta sind ka palumise peale ja plantaanimüüjad on võtnud aja maha - tsurr. Eurooplaste jaoks kujutab selline vihm selge...
A Minha Viagem para casa!
Lagosest sõitsime Flavioga Lisabonni! Mina arvasin, et takso-elu käib igalpool enam vähem ühte moodi, et helistad ja noh tuleb? Portugalis ilmselgelt mitte, helistasime ja ütles et noh ma siis vaatan, poole tunnipärast äkki jõuab?
Ola Lagos! A minha cidade nova!
Pärast 7 tundi bussi sõitu, saabun linna nimega Lagos, mis asub Algarve keskpunktist veidi läänepool, ookeani kaldal! Üksi, kolme kotiga, teadmatuses, kuhu täpselt edasi ja mis üldse saab. Tulin Lagosesse ühe öö bookinguga hostelis, plaaniga leida meile korter ja mulle töö veidiks ajaks. Olin ma hull? Miks ma seda kõike üksi tahtsin teha? Miks ma ei võiunud oodata teistega Coimbras nädalakese ja tulla nendega?
Adeus o meu Coimbra!!!!
Kooliga olin saanud kõik ühele poole.. Juuni keskpaik... inimesed hakkavad vaikselt lahkuma.. Igapäev läheb keegi... vahel tead ainult nime, teinekord läheb sõber. Lahkumistega kaasneb ka palju väljaskäimist, niisai nii mõnigi juunikuu õhtu külastatud Coimbra erinevaid peopaiku, kus ammu käidud poldud! Palju toredat aega sai veedetud. Mängisime bowlingut, noolemängu, laulsime karaoket, tantsisime, vaatasime jalgpalli (jalgpallist ja world cupist lähemalt hilejm) ning m...
13. juuni – kolmas päev. Jõudsime omadea Douro jõe orgu, kus kasvatatakse kuulsa portveini viinamarju, seega iganurga peal olid nüüd viinamarja kasvandused. Ilm oli nüüdseks juba super ning silm aina puhkas aknast välja vaadates.
A minha mãe aqui em Portugal!!!!!!
Täpipealt 132 päeva ei olnud ma oma ema näinud see on 4 ja pooool kuud põhimõtteliselt!! Igatahes nüüd sain kasvõi natukeseks olla jälle emme väike tüdruk, missest et olen 21 ja kõik, vahel on ikka päris hea! Niisiis sai oma 5 minutit bussijaamas ema kaisutatud :)
Um dia eu vi um arco-íris!
Pärast imelist puhkust, peab aga hooksalt tööle asuma. Nimelt ootasid ees 2 eksamit! (Olgu olgu, see pole kuigi palju, aga siiski)
Loomulikult omaette vaatamisväärsus on iseseisvuspäeva ilutulestik Ameerikas. Siin on selline asi, et uuel aastal rakette ei lasta, aga seda tehakse hoopis iseseisvuspäeva puhul. Vähemalt korra aastas lasevad ikka rakette.
Aasta 2008-2009 veetsin ma Ameerikas. Minu meelest must visit riik. Kogu see kultuur ja elustiil, mis seal on, on lihtsalt super minu meelest. Ning minu vaieldamatu lemmik seal on New York city. Ma ei jõua ära oodata, millal sinna tagasi õnnestub minna. Räägin siis oma tegemistest New Yorgis.