Niisiis oli 20. November, Sydney, Bondi Beach endiselt. Hommikul ärkasin Taneli ja Arne pool, kuna 100 grammi Vana Tallinnat kustutas pildi diivanil! No juhtub! Kell 7 hommikul avasin silmad ja teadsin, et pean tõttama, kuna enne õhtust lendu tahaks ühtkoma teist veel korda ajada. Päev oli imeilus, seega raudpolt, et tunnike soovin lesida ranna ääres, kus mul totaalselt uni silma tuli.

Kuna plaan sel kaugel kaugel mandril on elada kokkuhoidlikult, et hoida raske tööga saadud raha seikluste ja avastuste tarbeks, siis www.couchsurfing.com kasutades leidsin esimeseks kaheks ööks öömaja.Hiiglama huvitav võimalus, tutvud kohalikega, kes pajatavad sulle huvitavaid lugusi ning vastutulelikkusest ei maksa üldse rääkidagi. Muidugi on alati tegu riskiga ja mõlemapoolselt, kuna iial ei tea, mis nägu sulle vastu vaatab! Minu esimene valik laabus libedalt….Nimeks noormehel Lee, kes elab koos ema-isaga, kuna on ise samuti rändaja hing, mistõttu pole mõtet omada isiklikku elamispinda. Kuna mu lend Sydneyst hilines 40 minutit, olin sunnitud Lee´le teate saatma, sest mis hea pärast peaks ta peale südaööd mulle vastu tulema? Olin enam kui valmis veetma öö lennujaama põrandal, et hommikul targa vaimuga Lee üles otsida.

Kell oli 00.40, kui passi sain ametliku loa sisustada oma elu tervelt ühe aastajooksul! Lennukist siseruumidesse minnes tuli kuskilt kaela väline õhk ja ohhoooo….see oli niivõrd külm ja jäine.

Teadsin, et lühike püks ja pläta jalas ei lähe mitte! Jõudes läbi viimaste klaasuste jäi mu silm peatuma ühel noormehel ja olin meeldivalt üllatunud-tänulik,kuna Lee otsustas mulle siiski järgi tulla. Sõiduvahendiks oli mootorratas :) Tükk aega pidasime sõjaplaani, kuis me kaks ja pagas ära mahutada? Mõeldud – tehtud, suur kott Lee seljas, mina tema taga pisipagasiga. Nii me ligi 20 minutit südaööl, läbi tohutu vihma, linnaossa Cashmere sõitsime. Tassike teed, lühivestlus ning 2.00 olime mõlemad teki all! Magasin piisavalt hästi, kuid aeg ajalt miski siiski äratas. Hommikul sai võetud kuum dušš, porgandisupp ja kohvi. Võrreldes eelneva ööga oli ilm im

eilus, päike lõõmas ja mu ees avanes uskumatu vaade. Maja asub mäetipus, kust avaneb vaade linnale ja taamalolevatele mägedele, mille tippusi katavad veel lumemütsid! See oli nii ilus, et võttis suisa pisara silma! Teadsin: MA OLEN SAABUNUD! PS: Teisel ööl, kell 3.30 kogesin esmakordselt kahe sekundilist maavärinat :)

Kuni poole päevane käis Lee katust värvimas, et veidi sissetulekut suurendada. Seni aja võtsin ma sammud tänavaile. Jalutasin mööda jõe äärset teed ligi paar tundi.

Tagasi tulles pakuti klaas kosutavat jooki, saabus ka Lee ning koos tegime kiire tiiru toidupoes, et võtta miskit hamba alla. Toitu nautisime pikniku pidades. Mootorrattal taas hääled sees ning mööda käänulist teed jõudsime väikesesse parki, mis asus samuti kõrgel mäe otsas. Vaade oli super! Nii rahulik ja nii niii… Nii mu kaks esimest ööd-päeva möödusid, edasi viis tee Christchurch city´sse, kuna Lee ise läks vennaga nädalaks kämpima. Uut diivani kohta polnud leidnud, seega möödusid mu paar järgnevat ööd hostelis. Päris kummaline tunne oli tunda end taas teiste rändurite keskel, elada samas toas ning õhtuti ajada elujuttu…Omamoodi uus ja lahe kogemus, olin juba unustanud. Samas kindlasti ei ole tegu niivõrd mõjuva põhjusega, et hakkakski kõiki öid hostelis veetma, kuna raha paneb asjad paika!
Päeval, mil linna jõudsin, seadsin esmased sammud panka, et avada siinne konto ning number maksude tasumiseks. Kõik justkui 15 kuud tagasi Sydneys. Asi laabus oluliselt libedamalt kuni hetkeni….mil soovisin raha Austraalia kontolt siia üle kanda. Võttis see terve päeva peavalu ning pikki vestlusi skype teel, kuna keegi täpselt ei teadnud, mis viisil saaks ma raha säästes ning valutult ülekande teha. Siinsest pangast mainiti, et ise ma ülekannet teha ei saa. Austraalia pool väitis, et saab ikka küll. Jäin siis toda viimast uskuma ning katsetasin….Enne „send“ nuppu vajutades taheti aga teada hulk andmeid. Nii ma siis inglise keelt pangaduses üritasin purssida, kuni lõpuks oli raha teele saadetud. On see skype ikka paganama hea leiutis, tublid Eesti poisid :) Absoluutselt kõik on üllatunud, kui mainin, kus on skype´i juured….
Üks suur mure kaelast, hakkasin edasi uurima, mis suunas edasi liikuda, kuna sooviks natuke lisaraha teenida. Vihjed käivad aina lõuna suunas, seal asuvad paar linnakest nagu Cromwell ja Central Otago. Need kaks piirkonda pidid ilma suhtes olema kõige kontrastsemad, talvel on kõva pakane ning suvel meeletu kuumus, midagi sellist mujal ei pidavat ilmataat korda saatma! Mistõttu igati loogiline, et puuviljad tahavad just seal küpseda..

..Eks näis, teele ma veel asunud pole….kuna Arthurs Pass on ootamas. Just praegu aknast välja vaadates näen eemal taaskord lumiseid mäetippe…

Eile saigi tehtud väikene ostutuur, kuna ühtkomateist oli mu matkaja pagasist puudu. Muretsesin lisapaari mugavaid sokke, termopüksid lambavillakiuga, nipetnäpet, söögipoolist, kuna tõenäoliselt koha peal on hinnad laes! Olin sunnitud muretsema ka uue fotoaparaadi, mida ostes küll süda tilkus verd, kuid mu eelnev abivahend on oma elu ära elanud. EI tööta taimer, puudu funktsiooninupp ning aeg ajalt ei toimi ka sisse lülitus. Seega ei tahaks end tunda situatsioonis, kus fotosüüdistus oleks vajalik ja just siis keeldub aparaat totaalselt koostööst! Samas oli see ühekordne välja minek ja investeering tulevikku, nagu kõik varustus, mida olen nö sunnitud soetama, kuna Uus Meremaal teisiti ei saa.
Ja nii täna hommikul kell 6 oli äratus. Veetsin taaskord kaks ööd koduses keskkonnas. Sue ja tema perekonna pool. Imetore 55 aastane naisterahvas, kes õpetab inglise keelt, elanud pikki aastaid Papua Guinea´s ning nooruses oma riiki avastanud.

Tuli ta mulle kahel korral linna järgi ning täna viskas ära bussijaama. Soe toit ning ilusti seatud voodi, meeldivad jutuajamised ning Maori kultuuri sissejuhatus! Olevat tema ex meeski Maori…

Mis ma ikka muud oskan öelda, kui lihtsalt uskumatu!

Pakkisin pagasi vaid ees ootavaks paariks – kolmeks päevaks ( eks peagi saan teada, kas tegin õiged valikud ) ning ülejäänu jäi Sue poole. Tulles tagasi Christchurci, teen talle kõne ning veedan veel ühe öö, peale mida sean sammud siis lõuna poole…Usun, et üsna pea peaks ma Arthurś Pass´s kohal olema, oih just oli silt veel 96km….vist läheb ikka suts veel aega….muruväljadel lesivad lambakarjad, päikene hetkel pilve taga ja ümberringi mägi mäe otsas, mille tipud jätkuvalt lumevati all. Möödas 2 aastat, kui LUND nägin :) Ma olen ärevil! Postkaardi pilt on elusuuruses minu ees…